Elu teisel pool piiri

5/2010 Diana Luik, KUS vilistlane

Kolm aastat tagasi sain kirja. See tuli Inglismaalt. „Tere Diana," kirjutas mulle tundmatu naine, „kas sa tahad meile lapsehoidjaks tulla?" „Muidugi tahan," vastasin mina viivitamatult „milles küsimus! Ütelge, millal ja kuhu ma pean lendama ning ma olen seal." Minu võimalus taas maailma avastada oli saabunud. Pakkisin oma kohvri ja lendasin Londonisse.

Minu uus elu

Mu uus kodu asus linnaosas, kus tänaval jalutas vastu mustanahalisi rohkem kui minusuguseid blonde. Vahtisin neid avalikult, nemad mind silmanurgast, aga ma teadsin, et olin kui jumalik ilmutus nende räpastel ja ohtlikel tänavatel.

Nautisin kaela sadanud tähelepanu, kuid igatsesin oma kogudust, kus leida sõpru ja teenida Jumalat. Ühel pühapäeval astusingi sisse kohaliku baptistikiriku uksest. Ja ma tahtsin sealt kohe ka välja astuda. Ma olin seal ainuke valge ja noor inimene. Pinkidel istusid vanad naised ja mehed, mustad kui murjanid, silmavalged välkumas. Iiks! Naeratasin ebalevalt ning poetasin end tagumisse ritta. Kohe sammus minu juurde kogukas vanaemake ja pitsitas mu kätt ning ütles, et ma olen siia igati oodatud. Kena. Seda ma arvasin.

Teenistus venis, nagu järjekord perearsti ukse taga. Haigutasin ja maigutasin, patsutasin põski ja hõõrusin silmi, et mitte tukkuma jääda. Vahepeal läks veidi elavamaks: siis kui lapsed laulma pandi, muidu aga kõmpsis teenistus edasi poolkoomas olekus.

„Siin ikka osatakse," mõtlesin, „istu nagu mõnel matusel." Teenistus lõppes ja ma ajasin end ägisedes üles. Kondid olid kangeks jäänud, mudisin neid innukalt. Sel hetkel maandus kellegi raske käsi mu seljale. Seesama vanaema. „No, kuidas siis kah meeldis?" päris naine.

„Meeldis-meeldis," kohmasin viisakalt vastu.

Tädi naeratas laialt, patsutas taas mu selga ning läks koju burgerit sööma.

Mina läksin ka koju ja ütlesin perele, et mul on vaja uut kogudust. „Seal olid kõik mustad ja vanad inimesed," kurtsin „ja igav oli seal kah."

„Mine Wimbledoni," soovitasid nad, „seal pidavat olema elavam, noorem ja valgem kogudus."

Järgmisel pühapäeval sõitsin bussiga Wimbledoni Baptistikirikusse. Juba ukselt haarati mind sülle ja viidi esimesse ritta istuma. Ülistuse ajal vingusid kitarrid ja tagusid trummid, terve kogudus üürgas laulda. Vägev. Pastor hüppas poodiumile: sõnad lendasid ta suust ja rahvas naeris, nuttis ja palvetas. Siia ma jään, mõtlesin. See on mu koht. Ja seal olen tänaseni.

Minu keele- ja klubikogemused

Eestlane armastab oma keelt. Olgu ta kodus või välismaal, eesti keel on püha. Kui keegi tahab eestlase sõbraks hakata, siis tuleb kasvõi paar sõna eesti keelt purssida. Pole ime, et nii mõnigi inglane võib seda rõõmu eestlasele teha.

Üks neist on mu boyfriend. Tema jaoks on püha kohus ja vaimu ülendav meelelahutus mõned sõnad eesti keeles tonksata. Praeguseks on ta ära õppinud hunniku lauseid nagu „ma söön su ära", „koll kollitas kolikambris" ja „ma läksin kinno ja istusin ninasarviku kõrvale". Samas sõnad nagu „kaelkirjak" ja „Punamütsike" on omaette number. „Mu keel lihtsalt ei paindu neid ütlema," kurdab mees, „need sõnad on üle mõistuse rasked."

Minul oli jällegi raske mõista siinsete usukaaslaste pubikultuuri. Kui kodumaa kristlased tavaliselt väldivad baare ja pubisid kui musta katku, siis siinsed usukaaslased ei näe selles probleemi. „Kuidas siis nii," olin skeptiline, „kuidas ikka üks usklik inimene saab sihukeses patupesas istuda, kangemat kraami pruukida ning sealjuures veel aus kristlane olla?!" Nii käin minagi pärast teenistust sõpradega pubis ja joon pudelivett samal ajal kui teised veini- või õlleklaasi taga istuvad.

Ka meie kodugrupil on komme aeg-ajalt pubisid külastada. Võtame Piiblid kaasa, tellime joogid-söögid ning loeme häbenemata Jumala Sõna. Viimane kord trügisin pubis mööda pundist leti ees lösutavatest karvamaridest, mänguautomaadist ja huilgavatest jalgpallifännidest, enne kui leidsin oma kodugrupi istumas pubi nurgalauas, Piiblid ees lahti; valmis vaidlema ja arutama. Kõik olid rahul ja rõõmsad.

Kristlase rõõm ja mure

Ega kristlase elu pole kuskil kerge. Mitte, et kellelegi oleks keelatud oma usku kuulutada. Ei, räägi palju tahad, küll kuulajaid leidub. Samas aga ei saa kristlane avalikult vastu rinda taguda ja tähendada, et tema usk see kõige õigem on ning ülejäänud maailm puhta põrgusse sõidab. Seda nimetatakse siin usuliseks diskrimineerimiseks ja selle suhtes on britid väga tundlikud. Eestlased ehk saavad veel valjult välja öelda, et Jeesus on ainus Päästja ja lootus, katsu seda teha siin – visatakse „kividega surnuks".

Kui mõnel teist on siiski tahe siiapoole tulla, siis tulge – Londonis on elu ja ilu. Tänavatel sebib värviline seltskond, linn on täis põnevaid parke, poode ja tänavaid. Ilm on enamasti soe, kindlasti sõbralikum kui Eestis, kus on suurem osa ajast kehv suusailm. Minule siin meeldib.

„Millal sa Eestisse tagasi tuled?" uurivad inimesed.

„Ei tulegi," vastan mina neile. „Milleks?! Mul siin hea ja hubane elu."