Oodata suuri asju Jumalalt

11/2011

Hans Guderiani kõne Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolekul Naatsareti linnas 24. septembril 2011.

Kõigepealt tahan tänada Jumalat ja teid kõiki, et te minusse uskusite ja usaldust väljendasite mind EBFi uueks presidendiks valides. Eriti tahan tänada oma kallist naist Astridit, oma kodukogudust Berlin-Oberschöneweides ja Saksa Baptistiliitu.

Praegu tahan peatuda kolmel teemal: kohal, kus viibime, isikul, kelle valisite, ja ülesandel, mis meile usaldatud.

.

21 worship berlin

Koht, kus viibime

See on minu kolmas reis Iisraeli. 25 aastat tagasi tulin vaatama Piibli maad: Megiddot, Naatsaretti, Kapernauma, Jeerikot, Petlemma ja Jeruusalemma – see oli imeline elamus! 20 aastat tagasi rändasime läbi selle riigi kogu perega: lapsed, vanemad ja vanavanemad. Saksa pere tuli kohtuma juudi peredega, kellest paljud olid meie natsimineviku, Saksa ajaloo ohvrid. Nagu tookord, nii väljendan ma ka täna meie vastutust ja solidaarsust Iisraeli rahvaga, kes igatseb rahu ja julgeolekut.

Seekordne reis Naatsaretti ja Petlemma, aitas mul paljuski mõista meie kristlastest vendade ja õdede rasket ja valulist olukorda siin, eriti selle uue kohutava piiri ja müüri palestiinlastepoolsel küljel. Saksamaalt Berliini linnast tulnuna palvetan: Issand, ole armuline oma rahvale siin, et ka see müür võiks ühel päeval langeda ja rahu ja õiglus saabuda kõigile siin elavatele inimestele.

Isik, kelle valisite

Paar päeva tagasi väljus trükikojast minu uus raamat "Jumala jälgedes kõikjal maailmas". Selles üldajaloolisest vaatenurgast kirjutatud autobiograafias kirjeldatakse paljusid kogemusi, mille najal olen avastanud Jumala jalajäljed enda ja koguduse elus.

Mis konkreetselt on iseloomustanud minu teed, minu kogemusi Jumalaga ja tema juhtimisega?

Kõigepealt, kutse teenida kohalikku kogudust. Olen olnud palju aastaid pastoriks Münchenis ja Augsburgis, ja täna olen jällegi pastor Berliinis. See on alus, see toob mulle rahuldust, elumõtet ja innustust.

Teiseks, kutse Jumala misjonitööle. Olen teeninud 8 aastat Saksa Baptistiliidu Sisemisjoni sekretärina ja 13 aastat Euroopa Baptistimisjoni peasekretärina. Misjon on olnud ja jäänud minu töö ja teoloogilise mõtte keskmeks.

Ja kolmandaks, kutse teenida Issandat rahvusvahelises olustikus, suhtes usklike rahvusvahelise osaduskonnaga. EBFina ei pea me end muidugi mingiks "superkirikuks". Kuid me ei tohiks pidada end ka oma riikide koguduste liitude ja uskkondade ripatsiks. EBF kehastab üht, piiride-, keelte- ja kultuurideülest Kristuse kogudust. Nii on minu südames Ida, nagu olen sellest kirjutanud oma autobiograafias, kuid ka Lääs, ja niisamuti Põhi ja Lõuna.

Ülesanne, mis meile usaldatud

Olen tänulik suurepärase meeskonna eest, mis meil EBFis on: meie peasekretär Tony Pecki, asepeasekretär Helle Lihti, Daniel Trusiewiczi, Jeff Carteri, Rahvusvahelise Teoloogilise Seminari meeskonna eest Prahas ja paljude teiste eest. Üheskoos ja Jumala abiga suudame tegelda väga konkreetsete väljakutsetega, mida meie ees näen. Siinkohal tahan mainida neist kolme.

Ilmalikustumine, mis on vahepeal saanud probleemiks mitte ainult Lääne-, vaid ka Ida-Euroopale. Selle tagajärgi võib märgata mitte ainult küsimustes ja kahtlustes meie kristliku usu kohta, vaid peamiselt teatud väsimuses ja Jumala suhtes ootuste puudumises paljudes meie kogudustes. Minu palve on, et meie, eurooplased, võiksime enam puudutatud saada vaimulikust uuenemisest, vaimulikest liikumistest kõikjal maailmas, et võiksime uuesti õppida usaldama Jumalat ning ootama ja isegi ette aimama suuri asju Jumalalt.

Rahvuslus näib täna olevat taas tõusuteel paljudes meie riikides. Mured, majanduslikud surutised, usaldamatus võõraste vastu ohustavad ka meie osadust. Minu palve on, et me mitte ainult ei usaldaks Jumalat, vaid ka üksteist. Hoidkem oma ühtsust! Meie kodu on Euroopa, mitte ainult meie oma riik. Meie kodu on Euroopa, mis laiub Idast Läände, Põhjast Lõunasse ja – EBFi vaatenurgast – isegi Lähis-Itta ja Kesk-Aasiasse.

Igatsus õigluse järele – see on inimeste hingekarje Põhja-Aafrika ja Araabia maailma, nüüd ka Madriidi ja Tel Avivi tänavatel. See peaks olema ka meie hingekarje. Minu palve on, et me täna baptistidena oleksime rõhutute, mitte rõhujate poolel: igatsedes õigluse järele, vaeste ja hüljatute järele.

Nii juhtus ühe suurepärase jutlustajaga, kes kõneles Luuka 24. peatüki põhjal jüngritest Emmause teel. Kui jutlustaja märkas, et üks kuulajatest suigatas, katkestas ta korraga jutluse ja karjus: "Põleb, põleb!" "Kus põleb?" küsis unine kuulaja ärevalt. "Põleb usklike südames," oli tookord ainuõige vastus.

Põlegu see tuli, Püha Vaimu tuli, ka meie südametes! Põlegu see minu südames!

Issand, me usaldame sind! Aamen.