10/2009 Daniel Märtmaa, Oleviste kogudus
Sõja ajal, 1943. aasta suvel olin karjapoisiks Lahinguvälja (nüüd Vikipalu) teivasjaama lähedal asunud Verioja metsavahitalus. 12aastase poisikesena karjatasin kümmekonda lehma, pluss lambaid. Tutvusin seal mulle väga sõbraliku mehega, keda pidasin kalameheks. Tal oli kalavõrke, mille valmistamist ja parandamist ta ka mulle õpetas. Mehe nimi oli Indermitte. Ta oli minu kasvu, väikese vuntsiga sale mees. Arvatavasti käis ka võrkudega lähedalasuvast Veriojast kalu püüdmas. Et see perekonnanimi on küllaltki haruldane, pärisin võimaliku sugulase kohta Oleviste muusikult Ott Indermittelt. Esimesel korral umbes aasta tagasi Otilt selgitust küsides ta vaid kehitas õlgu. Aga probleem ei andnud mulle rahu. Kui ma nüüd temaga Oleviste aastapäeval uuesti vestlesin, päris ta kõigepealt, et kas mehe eesnimi oli Endel. Seda ma muidugi enam ei mäletanud. Järgmisena küsis ta, et kas vunts sarnases Hitleri omale. Nii see tõesti oli. Ka kasv sobis. Selgus, et hiljuti surnud Endel Indermitte oli Oti vanaisa ja sel ajal metsavend. Ka õppis Ott Muusikaakadeemias koos minu õe tütretütre Carolina Kremenetskiga.
Kui meenutada, leiame kindlasti kõik oma pikast elukäigust taolisi vägagi huvitavaid kohtumisi ja seiku. Minu probleemiks oli perekonnanimi. Hiljuti õnnestus selgitada, et aastal 1826 andis mõisnik Räpina kihelkonnas, Meeksi mõisas Märdi talu 63aastase peremehe Jacki 17liikmelise pere nimeks Märtmann. Seega tõlgitult saksa keelest võiks olla nime tähendus „Märdi talu mees". Isa eestitas selle 1935. aastal Märtmaaks. Kui isa juurde arvestada, siis ema koguni neli lähedast sugulast olid Kehra Baptistikoguduse vanemad! Kohe on ka minu eest palvetanud ema 108. sünniaastapäev. Küllap tunnete rohkem tema õde, koorilauljat ja koorijuhti Olevistes, Anette Sillamit, keda kutsuti tädi Sillaks.
Lugesin kalendri tänase päeva kirjakohta mitu korda ja mõtted läksid liikvele.
Miks ma sellest räägin. Aga sellepärast, et meie koguduste liidu kalendrist soovitatakse täna lugeda Apostlite tegude 20. peatükist salmid 7 kuni 12. Seal on lugu sellest, kuidas Eutühhos apostel Pauluse pika kõne ajal magama jäi ja kolmanda korruse aknast alla kukkus. Paulus ütles, et noormees on elus. Lugesin seda mitu korda ja säärased mõtted mul tekkisid. Jumal võib meid imeliselt ka taolistes olukordades hoida. Mõelda vaid! 1941. aastal päästis mind mürsukillu tabamusest vatitekk! Karjas käies ei tabanud mind ükski lähedal susisenud püssikuul. Ja nii edasi. Eks sääraseid kogemusi ole meil kõigil. Peame selle eest Jumalale väga tänulikud olema. Eriti, kui arvestada, et mitte kõigil ei ole nii läinud. Näiteks paljudel Estonia parvlaeval reisijatel ja ka Carolinal.
Me kõik võiksime meenutada ja ka kirja panna oma elus juhtunud sündmusi, kus on näha Jumala suurt armu nii meie kui ka meie eelkäijate töödes-toimetamistes. Ka siis, kui me seda pole magama jäädes ära teeninud.
