02/2016
Aime Järv, Tartu Salemi kogudus
Meenub pildike minevikust. Minu vennatütar Piret tuli lasteaiast. Ütlesin talle: „Sa oled minu linnupojakene.“ – „Ei ole,“ ütles ta kindlalt. „Kes sa siis oled?“ – „Paharet.“ – „Kas sa siis ei taha linnupojakene olla?“ – „Tahan küll, aga mul ei ole aega,“ ohkas ta.
Isegi laps sai aru: selleks et olla hea, olla linnupojakene, peab võtma aega. Loomu poolest oleme sündinud kõik pahareti kalduvustega.
Meenub teine pilt. Oli Vabariigi algus – kõik oli helge, vaba ja lootusrikas. Nägin väga selge unenäo. Võib-olla oli see ainult minu jaoks. Kirjutan mõned põhilised mõtted.
Oli imeilus suvepäev. Päike paistis pimestavalt. Tegelesin maal koduõues igapäevaste töödega ja vaidlesime tühja-tähja pärast. Äkki märkan, et päike pole enam nii ere. Vaatan: silmapiiril tõuseb tohutu suur pilv ja katab kiiresti taevast. Mõtlesin, et nüüd peab hakkama kiiresti palvetama. Mulle öeldi: „Aeg palvetamiseks on möödas.“ Haarasin meeleheitlikult peast kinni ja hüüdsin: „Me elame nii tõsisel ajal ja tegeleme nii tühiste asjadega!“ Ärkasin üles. Oli valge, rahulik suvehommik.
Prohvet Jeremija on kirjutanud: „Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu“ (Jr 15:19).
Võime eraldada väärtuslikku tühisest vajab aega palveks ja sõna uurimiseks. „Me elame nii tõsisel ajal ja tegeleme nii tühiste asjadega!“ Olgu Jumal meile armuline.
