4/2009 Aapo Puki usutlus Tiiu Soidraga
AP: Olen märganud, et raskustes on Jumal eriliselt lähedal. Kui pikk oli aeg tantsupõrandalt Jumala lõpliku leidmiseni?
TS: Ma olin 44aastane. Noorusrumalused olid tehtud ja isiksus välja kujunenud. Ka majanduslikult oli teatav stabiilsus saavutatud. Ja just siis jäin ma haigeks. Diagnoos oli onkoloogiline. Tuli operatsioon ja vaevarikas ravi. Ma tulin sellest välja. See tõi mind korraks Jumalale lähemale – uurisin palju Piiblit.
Minu hea pere toetas mind väga. Läksin jälle tööle. Kohanesin ka operatsioonist tingitud defektidega. Elasin päris rahulikult – Jumalast eraldi. Ja siis ma haigestusin uuesti, uus operatsioon.
AP: Kas pärast uuesti haigestumist hakkasid hirmu tundma? Milline oli sinu suhe Jumalaga?
TS: Ma teadsin umbes aasta, et mul on vähk. Aga ma keeldusin seda omaks võtmast. Küsisin arstilt – milline on perspektiiv, sest olen harjunud vaatama asjadele näkku. Doktor ütles, et mul on elada jäänud kaks aastat, aga kui ravi väga hästi läheb, siis kaks ja pool. Mäletan, kuidas ma Hiiult koju tulin. Ainsa hetkega oli kokku kukkunud kogu mu maailm. Olin harjunud teadmisega, et me kõik sureme. Ma olin isegi natuke üleolevalt vaadanud inimestele, kes küsivad: Ega ma äkki ära ei sure? Ise on aga 70sed. Nüüd oli see mul endal silma ees – kohutav! Kõige rohkem häiris mind teadmine: nüüd mina lähen, aga taevasse minul küll asja ei ole.
Päevad möödusid kiiresti. Tundsin, et mõistus lahkub peast. Ja siis ma hakkasin tõsiselt Jumalat otsima. Esimest korda tundsin, et ma ei tule üksi toime. Mõtlesin, et ma ei lähe kuskile, võtan vaid Piibli ja loen. Uskusin, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Uskusin, et ta suri minu eest ja tõusis surnuist üles. Aga kas ma olen siis Jumala laps, kui ma sellesse usun? Ei olnud!
See oli 12. märtsil 1993. Tundsin, et kohutavat hingepiina ei ole. Tädi oli mulle rääkinud lähenevatest Billy Grahami krusaadi ülekannetest ja soovitanud minna neid kuulama. Tuleb ülekande esimene päev – aga mul ei ole aega minna. Mul on 1001 tegevust! Tuleb teine päev – ei saa ikka minna. Käes ongi kolmas, ja viimane päev. Istume mehega kohvilauas. Ma ütlen: Olen juba kolm päeva tahtnud Billy Grahami krusaadile minna. Ja tema, niisugune rahulik mees, ütleb: Joome kohvi ära ja läheme võtame piletid õhtusele seansile. Tegimegi nii.
Olin üsna haige. Vahepeal sain siiski puhata. Ja siis me läksime. Kinos „Kosmos" oli väga ilus vastuvõtt. Istusime kusagile keskele, ülekanne algas. Ma ei mäleta enam, mida Billy Graham rääkis. Küll aga mäletan oma mõtet, et olen paremaid jutlusi kuulnud kui see. Siis kutsus ta eestpalvele. Nüüd algas minus võitlus. Üks pool minust ütles: Sa oled kõik teinud – sa oled rääkinud oma probleemist tädile, sa oled palvetanud, sa oled tulnud Billy Grahami krusaadile – nüüd võid sa koju minna ja kodus palvetada, sest ega siis Jumal ole ainult siin. Aga teine pool ütles: Kas sul on juba meelest läinud see põrgu, mida sa nii kaua oled oma hinges kandnud? Kui sa nüüd ei tõuse, siis ära enam virise!
Ma tõusin, panin mantli mehe sülle ja ütlesin: Nüüd mina lähen! See polnud aga sugugi kerge. Kuid mul on väga mõistev mees, kes aktsepteerib teise inimese tõekspidamisi ja tundeid. Aga ta pole siiski usklik. Kuid sel hetkel panin ma enda arvates kaalule oma peresuhted ja ka suhted sõpradega. Aga kõik see ei kaalunud üles seda piina, mida olin tundnud. See oli kohutav pimedus ja üksindus – otsekui lõpmatu kukkumine.
Ja siis ma läksin. Mu peas vasardas üksainud mõte – et Billy ei lõpetaks enne, kui ma ridade vahelt välja saan. Ja ma jõudsin sinna ette ja palvetasin häälega kaasa.
Palvetan ja mulle tundus, et olin täiesti üksi. Kuid siis hakkas üks selge mehehääl mu selja taga sedasama palvet kaasa palvetama. Kui Billy lõpetas, ma ainult nutsin. Mul ei olnud mingit tunnet.
Hakkasime koju minema. Kino ees müüdi raamatuid. Mu mees soovitas selle päeva mälestuseks mõne raamatu osta. Ostsime Billy Grahami raamatu Lähenev kabjaplagin. Trammile minnes rääkisime omavahel, et kõik oli ilus ja hästi korraldatud. Mu mees kiitis nii inglise keelt kui ka tõlget. Seal trammis sai mulle korraga selgeks: Kui ma praegu sureksin, siis läheksin kohe taevasse! See oli hetk, mil ma mõistsin, et Jumal on kõik otsast alustanud. Kõik oli uus. See oli müsteerium. Ja millega ma võiksin seda pöördumist üldse võrrelda? Tead – see on nagu ujumine. Tunned, et hoolimata teiste õpetamisest vesi sind ei kanna. Ja miks ta ühel hetkel kandma hakkab? Ja nagu vee kandmine ja ujumine, täpselt niiviisi on ka see teadmine, et sina kuulud nüüdsest Jumalale. Rõõm tuli aga mitu päeva hiljem. Oli nii, nagu oleksin viimase reisi saanud valgele laevale. Ja polnud üldse minu asi, kas teisi seal laeval oli või ei olnud! Minul oli ÕNNISTEGIJA!
Usutluse üles kirjutanud ja kohendanud Tõnu Kallas
