12/2009 Lilia Pill, Selise Nelipühakogudus
Tänavu küünlakuu 4. päeval kukkusin ma tööl olles maha, nii et murdsin oma parema jala reieluukaela. Kui olin juba veidi paranenud, asjatasin kord karkude najal aiamaal. Äkki peatus üks auto. Ma mõtlesin, et eks keegi tuleb teed küsima. Kui aga vaatasin, tundsin ära naaberküla noormehe Silveri. Ta tervitas mind ja andis mulle Lootuse festivali kutse. Ma olin suurt reklaamplakatit bussijaama juures juba näinud ka, aga ei reageerinud. Mõtlesin, et see pole mulle. Nüüd, kus Silver mulle kutse lausa kätte andis, oli selge, et see festival on ka minule. Lähen kindlasti, kutse oli ju mulle isiklikult.
Silver rääkis mulle veel oma usuelust ja Selise küla palvelast, muutumisest ja ei mäletagi, mida kõike ta seal kõneles, minul oli peas mõte: "Lähen!"
Selleks tuli minu reieluu katki murda, sest muidu ei oleks ma mitte mingil juhul olnud sel ajal seal kohas
Ega ma siis algul kohe ei mõelnud usust ja Jumalast. Mõtlesin, et lähen Tallinna; pole ammu käinud ja tahaks näha Saku Suurhalli. Aga kõige huvitavam, mis seal juhtus, oli see, et ma kohtasin oma ristiõde Merlet. Ma polnud teda kaheksa aastat näinud. Kuidas oli see võimalik, et me teineteise ära tundsime, aga nii see oli. Aastal 2001 käisime Merlega Olevistes Alfa kursustel ja hiljem koos ristimisel.
Mind olid elutuuled kandunud vahepeal kaugele Kagu-Eesti nurka. Siin jäi minevik selja taha, kaasa arvatud ka aktiivne usuelu. Kõik patuelu pahupooled kerkisid pinnale, suitsetamine, küla joodikutega koos õlle ja viina võtmine, vandumine, ropendamine, voodi jagamine ettejuhtuvaga. See loetelu läheks veelgi pikemaks, kuid piirdugem sellega.
Olin kuulnud ja möödagi sõitnud Selise Nelipüha palvelast, kuid mitte kordagi peatunud ega sisse astunud. Järele mõeldes on see olnud ahastav elu, kuid siiski mitte lootust kaotav. Just minule oli vaja Lootuse festivali, et saada see lootuse kiireke, mis aitaks mul selja keerata patuelule.
Ja teisel õhtul läksin ma Saku Suurhallis ette. Lugesime koos patuse palve ja Selise koguduse noor õde Kerli tuli, seisis mu kõrval ja ütles, et sa oled meie koguduse piirkonnas või midagi sellist, ei mäleta päris täpselt. Kuid sellest päevast olen ma Selise koguduse juurde kuulunud. Liikmeks võeti küll hiljem, kui olin vahekorra maailmaga selgeks-puhtaks teinud.
Nüüd ei oska ma öelda muud, kui tänu Jumalale ja kõigile tema töötegijaile Lootuse festivali eest. Suur aitäh!
Tagasi tulles oma jutu alguse juurde, ütlen, et Jumala teed on imelikud ja inimesele ära arvamatud. Jumal nägi, et tema laps on teel hukatusse ja otsustas mind sellest säästa või päästa. Selleks tuli minu reieluu katki murda, sest muidu ei oleks ma mitte mingil juhul olnud sel ajal seal kohas, kust Silver mööda sõitis. Ainult selle tõttu olin ma töölt kodus, oma aias, see tähendab, sel ajal seal, kus Jumal seda tahtis. Ei oleks ma ise kontakti otsima hakanud, et Lootuse festivalile sõita. See oli Jumala imeline tahtmine.
