Otsing

3/2009

Astrid Raja

Piret ja Tõnu Laikre jagavad imeilusat lugu oma pojast Arielist, kes raske puude tõttu elas siinilmas vaid paar päeva. Ometi olid need täis vanemate hellust ja armastust. Lugu räägib kõige selgemal moel, et iga inimene on hindamatult väärtuslik ning vajab ja väärib armastust.

Ema (Piret): Meil on kaks poega ja ootasime kolmandat. Uuringutel leidsid arstid, et midagi on väga valesti. Diagnoos: anentsefaalia, väärareng – lapsel puudub üks ajupoolkera.

.

Seda on Eestis ka varem esinenud. Selle põhjust ei teata. Kas juhtus raseduse algfaasis midagi: kokkupuude mürkainega, ülekoormus, infektsioon? Arstid teatasid, et laps ei ela sünnitust läbi või elab vaid loetud päevad. Sellise diagnoosiga ei anta talle mingit arstiabi. Soovitati tingimata teha abort: „Milleks ennast ja last piinata – te olete ju tore perekond, teil on kaks tervet last." Suhtumine oli hoolitsev, minu jaoks võeti aega. Kuid lõpliku otsusega oli neil üsna kiire: laps mu sees oli juba mitu kuud vana.

Kui olin kohutavast uudisest pisut toibunud, vastasin, et tahan sellest kodus rääkida. Ka olin lubanud kolme päeva pärast esineda soololauluga Eesti Gospelmuusika Auhinna jagamisel.

Arst soovis nii mulle kui abikaasale täpsemalt selgitada, mida antud diagnoos endast kujutab ning mida see meie jaoks tähendab. Mind loodeti hiljemalt viie päeva pärast haiglas näha.

Tulin nuttes koju ja rääkisin Tõnule kõigest. Otsustada oli raske, sest ka mu varasemad sünnitused olid olnud suhteliselt rasked. Tõnu vastus abordile oli algusest peale kindel EI, kuid ta ütles, et seekord pean lõpliku otsuse tegema siiski mina ise.

Isa (Tõnu): Tol õhtul, kui otsisime internetist selle haiguse kohta lisainfot, panid avanevad fotod seest pööritama. Järgmisel päeval helistasime oma vaimulikule emale Rael Laurile. Temagi pidi kord matma oma väikese lapse. Rael vastas: „Kui Allan (Raeli abikaasa) veel elas ja keegi tuli abordi kohta nõu küsima, siis leidsime, et see valik võiks päevakorda tulla ainult siis, kui on meditsiiniliselt kindlaks tehtud otsene oht ema tervisele." Kuid nüüd oli see ema jaoks tavaline sünnitus.

Ema: Järgnesid ärevad päevad. Kõik tundus absurdne. Olime Tõnuga suured abordivastased, kuid nüüd vaatasime sellele ise otsa. Meid pandi proovile ja see ei olnud enam nii lihtne. Ka mitmed lähisugulased olid arstidega ühte meelt.

Elasin läbi mitmeid murdepunkte. Jumala ees leidsin kirjakoha „Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks" (Jk 2:13).

Neil päevil harjutasin oma laulu, kus on refrään „armastus ja halastus, läbi kõige need mul näitavad teed". Sain vastuse: ma tahan selle lapse ilmale tuua, ma tahan olla halastaja. Rahu tuli südamesse.

Isa: Saabus arstidega kohtumise päev. Veelkord tehti ultraheli. Ruumis oli vaikus, kõik jälgisid ekraani. Doktor lihtsalt selgitas Piretile üle, mis lapsel viga on. Siis tuli jutuajamine teises ruumis. Kui kinnitasime oma otsust laps ellu jätta, siis arvas arst, et on oma tööd kehvasti teinud ja pakkus kohtumist teise arstiga. Ta vaatas meid kui elukaugeid, veidi kummalisi inimesi.

Ema: Edasi elasime nagu normaalsed inimesed. Olin rõõmus rase naine. Enne sünnitust tehti kolmas ultraheli. Muidugi ootasin suurt imet, kuid samas olin valmis ka kõige hullemaks.

Isa: Meie rahu pani arstid muretsema, küsiti, et kas te ikka saate aru, mis ees ootab? Lõpuks ei jäänud neil muud, kui tunnustada meie otsust. Lapse sünnini jäid vaid mõned nädalad.

Ema: Oli 26. juuni 2008 öö. Kella kahe paiku algas verejooks. Me teadsime, kuidas käituda – kihutasime ohutulede vilkudes mööda tühja Sõpruse puiesteed autoga otse haiglasse. Iga minut oli kallis, meie elud olid jälle ohus. Tehti keiserlõige. Kõik läks kenasti, Ariel elas!

Isa: Võtsin ta sülle ja ühe hetkega oli see laps nii armas. Ta pea oli kõike muud kui ilus, kuid see polnudki enam tähtis. Ta oli meie poeg, me armastasime teda ja tahtsime teha tema heaks kõike.

Me ei teadnud, palju elupäevi Arielile antakse, seepärast tahtsime tingimata olla temaga kogu aja koos. See tähendas võitlust mõne töötajaga, sest peale sünnitust taheti meile anda nn puhkust ning laps meie juurest ära viia. Lõpuks toodi ka Piret intensiivist vabasse üldpalatisse, kus saime kõik kolmekesi koos olla.

Ema: Arieli seisund oli üsna vilets, kuid siiski nii stabiilne, et meile anti lootust varsti koju minna. Kuid siis, 65 tundi pärast oma sündi ta suri. Meie kätel. Nutsime tükk aega, enne kui õe kutsusime. Vaid loetud tunnid hiljem suri raskesse haigusesse ka Rael, kes elas meile lõpuni kaasa.

Isa: Kaunil Viljandi metsakalmistul on Arieli hauakivil sõnad „Meie vahele salaniit siiski jääb" (Laul Timmile, A. Noormets). See salaniit on täiesti olemas.

Küsiti kord, kas see sündmus koormab meid siiani? Ei, kuid meid koormaks süü, kui oleksime otsustanud teisiti.

Ema: Mitmed on uurinud, kas meil polnud küsimust: miks kõik nii läks? Muidugi oli, kuid südamesse jäi Aamo Remmeli sõnum: "Jah, kuigi meile ei tundu see nii, olen veendunud, et Jumala tee on õige. Tema ei eksi kunagi."

Uudised

Aastavahetus 2022/2023 EKB Liidu kogudustes

31 Jaanuar 2023
Aastavahetus 2022/2023 EKB Liidu kogudustes

Jaanuar 2023 Esimese jõulupüha jumalateenistus koondab Loksa kogudusse elevil ning särasilmseid väikeseid ja suuri. See sisaldab alati jõuluevangeeliumit, -jutlust ja -laule, komme, piparkooke ja mandariine. Oleme kogunenud suurele sünnipäevale –...

Árpád Arder – suurmees väikeses kirikus

31 Jaanuar 2023
Árpád Arder – suurmees väikeses kirikus

Jaanuar 2023 Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor Mul on raamaturiiulis punaste kaantega Piibel, mille sain 1978 tänu Árpád Arderile. Pärnu noori koondas tookord Laura Raski, kes oli olnud Rakveres Arderi...

Kas armastuses võib olla midagi uut?

31 Jaanuar 2023
Kas armastuses võib olla midagi uut?

Jaanuar 2023 Meelis Kibuspuu, Risttee koguduse pastor Karikakra õielehti ära noppides ja samal ajal lugedes „Armastab, ei armasta; armastab, ei armasta...“, pidi teada saama, kuidas meeldima hakanud tüdruk või poiss sinusse...

Kerli ja Ürgo Perend tunnistavad Jumala armu

31 Jaanuar 2023
Kerli ja Ürgo Perend tunnistavad Jumala armu

Jaanuar 2023 Kerli ja Ürgo Perend, Selise baptistikogudus Kui meile pakuti võimalust kirjutada oma usuteekonnast, olime üpriski üllatunud. Miks meie – pole meil erilisi saavutusi ega tiitleid? Ometi olime selle mõttega...

Rahu üle mõistuse

31 Jaanuar 2023
Rahu üle mõistuse

Jaanuar 2023 Erki Tamm, EKB Liidu president Istusime mõnede Liidu kaastöölistega suve lõpus vend Joosep Tammo kodu terrassil. Ilm oli päikeseline ja soe. Olime käinud jalgratastega Pärnu rannas. Rõõmu peab sellistest...

Tänupalve uuel aastal

31 Jaanuar 2023

Jaanuar 2023 Ajastute Jumal,sina oled meie algus ja meie lõpp. Igavene Jumal,me asetame oma päevad sinu hoole alla.Me usaldame sind ja kiidame sindsinu ustavuse eest minevikusja sinu jätkuva hoolitsuse eest.Me...

Palve Ukraina ja Venemaa inimeste eest

31 Jaanuar 2023

Jaanuar 2023 Kolmainu Jumal, kes sa oled maailma ja inimkonna oma Poja kaudu lepitanud, halasta oma loodute peale, kes jälle sõdivad ja surma külvavad.Taas on tsiviilelanikud väheste võimuahnete juhtide poolt...

Eestimaalaste usk läbi rahvaloenduse prisma

31 Jaanuar 2023
Eestimaalaste usk läbi rahvaloenduse prisma

Jaanuar 2023 Laur Lilleoja, sotsioloog Novembri alguses avalikustati 2021. aasta rahvaloenduse andmed, mis puudutavad eestimaalaste usulist identiteeti. Järgnevalt püüan anda lühikese ülevaate mõningatest tähelepanekutest, mida antud tulemuste põhjal on võimalik teha.Enne...

2022-8-detsember

22 Detsember 2022
2022-8-detsember

SISUKORDEKB Liidu tööharude jõulutervitusedKuidas aidata siis, kui ei tea, kuidas aidata? Sõbralt Sõbrale Kolm sammu jõuluime südamesse Ermo Jürma Heldur Aas – pehme südame, suure usu ja teotahtega mees Mari-Vivian...

Piibliseltsi Jõulumargid 2022

22 Detsember 2022
Piibliseltsi Jõulumargid 2022

Detsember 2022 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär Mööduva aasta hõimunädala teemaks oli „Sild üle aegade“. Jumala rahvana mõistame seda mõtet tõeliselt. Meie Jumal on igavene. Piibliselts on püüdnud jagada Piibli sõnumit...

Linke