Jaanuar 2021 
Annely Veevo, Palade priikogudus
Ülo Kikas haigestus paar kuud tagasi raskekujulisse COVID-19 haigusesse. Tänaseks on ta tervis taastumas. Ülo töötab juba osakoormusega, mõõdetavad tervisenäitajad on korras, kuid täieliku taastumiseni läheb veel aega.
Sind tabas hiljuti raske haigus, milleks Sa ilmselt polnud valmistunud. Kuidas see juhtus?
22. ja 23. oktoobri õhtul kohtusime mõne kohaliku sõbraga palveosaduseks ja meiega liitus hea tuttav Tallinnast. 27. oktoobri õhtul helistati, et olin koroonahaigega otsekontaktis. Samal päeval ilmnesid mul ka esimesed haigussümptomid.
Millised olid Sinu teadmised koroonasse nakatumise ohtudest?
Ma töötan Samaaria Hiiumaa Hooldekodus. Alates kevadisest koroonapuhangust on meie töötajad riskirühma kuuluvate majaelanike kaitseks nende läheduses kirurgilist maski kandnud ja muid kaitsemeetmeid kasutanud.
Seega teadsin juba seoses tööga, kuidas koroonaviirus levib ja kuidas ennast ning teisi nakkuse eest kaitsta. Kaitsevarustus oli meile kättesaadav. Olin kursis, millised võivad olla sümptomid ja haiguse tagajärjed.
Oktoobri algul Hiiumaal maske üldiselt veel ei kantud, sest koroonasse nakatumisi siin eriti ei olnud. Aga me ei olnud piisavalt ettevaatlikud ja sel koosviibimisel maske ei kandnud, sest usaldusväärsete sõprade väike ring oli haigussümptomiteta. See on nüüd õppimise koht.
Edasi nõrgenes üldine enesetunne veelgi: palavik püsis vahemikus 38–38,9 – nohu ei olnud. Kurk oli kergelt haige. Maitsemeel kadus. Neljandal haiguspäeval käis kiirabi.
Sellest õhtust said kõige raskemini pihta Sina. Kuidas Su käekäik edasi kulges?
Esimesel kahel haiguspäeval oli mul kogu aeg külm, kuigi toas oli väga soe ja seljas soojad riided. 28. oktoobril tõusis kerge palavik, mis päeva lõpuks jõudis 38 kraadini. Esimesel ööl ja järgneval päeval lisandus tugev lihasvalu, mis ei lasknud voodis pikalt ühe koha peal olla, ja ma pidin sageli asendit muutma, et leevendust leida. Pea valutas. Oli väga kehv enesetunne, mis pani lausa häälitsema. Kolmandal päeval lihas- ja peavalud leevenesid. Nüüd tundsin valuhooge kõhus ja rindkeres. Need tekkisid just sügavalt hingamisel. Hooti kerkis kuiv paukuv köha. Edasi nõrgenes üldine enesetunne veelgi: palavik püsis vahemikus 38–38,9 – nohu ei olnud. Kurk oli kergelt haige. Maitsemeel kadus. Neljandal haiguspäeval käis kiirabi, kuulas kopsude tööd, mõõtis saturatsiooni ja jättis koju põdema. Kõrge palavik püsis viiendat päeva. Olin korduvalt kontaktis nii perearst Kaie Lauteri kui inspektor Lia Järvega Terviseametist, kes oma kogemustele tuginedes soovitasid minna Lääne-Tallinna Nakkuskliinikusse arstide hoole alla. 1. novembri õhtul korraldati kiirabiautoga Tallinna sõit.
Haiglas olime ühes palatis isolatsioonis 82-aastase Anatoliga Maardust. Palat oli kena, kuid maja fassaadi remondi tõttu puudus igasugune väljavaade.
Haiglas sain 12 päeva toetavat ravi 7–8 erineva ravimiga. Kohe algas ka asendiravi: igal päeval kolm korda pool tundi kõhuli lamamist, padi kõhu all, käed ette viidud. Üheksandast päevast lisandusid hingamisharjutused. Köhisin palju. Hapnikuravi ma ei vajanud, kuigi hingamine jäi järgnevatel päevadel üha pinnapealsemaks. Viieteistkümnendal päeval palavik taandus ja enesetunne paranes. Taastumiseks tuleb mul endal aga veel edasi töötada. Teen hingamisharjutusi, mida terapeut viimastel haiglas veedetud päevadel õpetas. Alates 13. novembrist olen tänulikult tagasi kodus oma pere juures. Tunnistan, et oli päevi, kus eluspüsimine ja tervekssaamine ei olnud nii iseenesestmõistetavad.
Jumala pikka plaani ei suuda inimene mõista, kuid oma Issandat usaldades võib ta ometi igat sammu lootusrikkalt astuda.
Kas Sa esitasid haigevoodis Jumalale küsimusi, miks just mina?
Olen aastatega õppinud Jumalat usaldama ja kogenud, et selgitused saabuvad omal ajal – tagasivaates. Etteheitvat küsimust ei tekkinud, kuigi veel kodus olles tajusin, et tegu on millegi tõsisega, mis on mind oma haardesse võtnud. Mul oli viirusega võitlemist 17 päeva. Sellised katsumused panevad märkama ja olema tänulik kõige eest, mida muidu peame loomulikuks ja enesestmõistetavaks. Õnneks ma ei tundnud end unustatuna. Toeks olid kallid lähedased, kes ühendust pidasid. Väga suur jõud ja abi tuli paljude armsate usklike vendade-õdede tähelepanust ja eestpalvetest. Sain kogeda Jumala puudutust, Püha Vaimu ligiolu ja julgustust. Olen tänulik, et Jumal puudutas ka palatinaabrit Anatolit, kes enda sõnul oli varem ateist. Juba haiglas ütles ta mulle, et koju jõudes laseb ta end ristida. Seda ta tegi ka.
Kas Su peast käis läbi ka selline mõte, et kui Sa ei tulegi sellest välja...? 
Jah, mõtisklusi surmast oli küll juba kodus, öösel enne haiglasse sõitu. Ka palatis, kui palavik mitu korda tagasi tuli ja hingamine järjest pinnapealsemaks jäi.
Vaatasin tagasi 50-le eluaastale, tänasin Jumalat, et ta on mind kutsunud ja teinud minuga nii kannatlikult oma tööd. On olnud surmasuust pääsemisi, eluraskusi ja kõnetusi, milles olen Jumala rahu ja abi kogenud. Varasema elumustri taustal ei tundunud maine rännak veel pärale jõudmisena. Ja ma tean, et „Issand viib mu asja lõpule“ (Ps 138:8). Ta ootab kannatlikult head vilja, mina ka.
Hirmu asemel oli pigem arupidamine iseendas, mis olukorras olen, kui tuleks täna seista reaalselt Jumala kohtujärje ees. Julgustav oli kogeda südames lootust ja rahu, teades, et olen Jumala laps, kelle lunastaja on Jeesus Kristus. Tema on „tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6).
„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu“ (Jh 5:24).
„Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt“ (Rm 14:8).
On inimesi, kes arvavad, et nemad ei haigestu, et neid kaitseb Jumal. Kuidas sellega on, kas kaitseb või ei kaitse? Või milline osa on inimesel endal täita?
Jumal võib ja saab igas olukorras kaitsta, ka haiguste eest ja haiguse sees (Js 53:4; 1Pt 2:24). Tean, sest olen imelist tervenemist isiklikult korduvalt kogenud. Inimene ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat, õpetas Jeesus, kui kurat teda ahvatles pühakoja harjalt alla hüppama, väites, et on kirjutatud, et Jumala inglid ju kaitsevad.
Jumal tunneb iga inimese südant läbinisti ja ikkagi armastab neid kõiki. Jumal vihkab aga pattu, mis orjastab inimest. Ta kutsub meid uskuma oma Poega Jeesust Kristust, et saaksime Jumala lasteks, kes pärivad igavese elu. Jumal on inimese loonud enda sarnaseks – mõtlevaks, vabaks otsustama ja valima. Jumal pakub pingutust nõudvat kitsast teed ja ahtakest väravat, mis viivad ellu. See tee pole lühivaates sugugi ahvatlev, kuid on ainus tee, mis viib taevariiki. Inimene eksib ja langeb sageli, kuid Jumala rõõmusõnum eksinule on uue ja õige valiku võimalus.
Hea Isana rõõmustab Jumal väga oma laste üle, ta on ustav ega jäta meid häbisse, vaid aitab, juhatades meid siin maisel rännakul Püha Vaimu, Pühakirja sõna ja vajadusel raskuste läbi. Jumal suunab inimest kannatlikult ja kasvatab eluolukordade kaudu. Lapse osaks on uskuda ja järgida juhatust isegi siis, kui Isa plaan tundub hirmutav või raske. Jumala pikka plaani ei suuda inimene mõista, kuid oma Issandat usaldades võib ta ometi igat sammu lootusrikkalt astuda. See ongi Jumala rahu inimese südames, mis on ülem kui kogu mõistmine.
Seega võib jumalalapse tee olla ka ränk „kõrberännak“. Jumala teadmisel võib ette tulla igasugune katsumus, kui see on vajalik inimese kasvamiseks vajalikus suunas. Raskusi ei tuleks karta, vaid usaldada Loojat. Seda kinnitavad Piibli paljud kirjakohad: „Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu“ (2Kr 1:5). „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja“ (Ps 34:20). „Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab“ (Hb 12:6). „Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud“ (Hb 12:11).
Julgustagu kõiki üks minu lemmikkirjakoht Piiblis: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud“ (Rm 8:28).
Lühendatud artikkel ilmus varem: Hiiu Leht, 30.12.2020.
