Vaeslapse lohutus

12/2009 Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor

Ljudmilla Kirillova (Hamunen) küüditati 1942. aastal sakslaste poolt Eestisse Paldiski lähedale Põllküla koonduslaagrisse. Leningradi alt toodi siiamaile ära kõik sealsetes kolhoosides elanud-töötanud karjalasoomlased.

Kaotatud lapsepõlv

Ljudmilla isa oli mobiliseeritud nõukogude armeesse. Ema jäi kolme lapsega koju. Kui algas Leningradi piiramine, sattus ka nende kodu pommirahe alla. Sõdurid olid ära viinud nii sea kui lehma. Nälg kimbutas. Kõlab uskumatuna, aga isegi tapeet söödi ära, kuna see oli rukkijahuga seina liimitud. Ühel õhtul läksid nad lastega lähedalolevale põllule lume alt kapsajuurikaid otsima. Neile aga sattusid peale sõdurid koertega. Ljudmilla näitab koerahammustusest näkku jäänud armi. Hommikul jõudis ta verise ja külmavõetud näoga koju. Ema oli lootuse juba kaotanud. „Küll ta siis tänas Jumalat!" Põlvili ja püsti, et tütre tagasi sai.

Uus kodumaa

Narvas seisis rong küüditatutega mitmeid tunde. Ukse vahelt, kust surnud inimesi välja kanti ja elavatele leivasuppi toodi, avanes Ljudmilla jaoks ilmutuslik vaatepilt. Veel täna on ta silme ees purukspommitatud punastest tellistest kirik, mille nurgas seisis Jeesuse kuju.

Põllküla laagris suri Ljudmilla ema. 16aastase tütarlapse jaoks kadus jõud edasielamiseks. „Võtsin ema kleidivöö ja läksin ennast üles pooma," meenutab Ljudmilla elu üht traagilisemat hetke. Veel tänagi ei oska ta seletada, kuidas õnnestus pugeda läbi kolmekordse okastraataia. Enda ümber näinud ta viirastuslikke valgeid ja halle jäneseid, kui oli vöö ühe otsa puu ja teise kaela ümber sidunud. Kuid siis tulid meelde ema sõnad, et ta kunagi ei jätaks oma vennast ega unustaks Jumalat. Ühtäkki hakkas ta lugema Meie Isa palvet. Ning jänesed olid kadunud, jäi vaid tohutu hirm. See pani lausa karjuma, mispeale sõdurid kohale tulid. Jälle koeraga. Kuid seekord polnud nad ähvardavad. Konarlikus saksa keeles seletas Ljudmilla neile: „Mutter und Vater nicht. Essen nicht. Meine kleine Kinder. (Ema ja isa ei ole. Süüa ei ole. Minu väiksed lapsed.)" Veel tulnud Ljudmillal meelde „Gott mit uns (Jumal meiega)". Kuulnud seda, haarasid sõdurid mütsid peast. Neil hakkas tüdrukust hale. Pakkusid kommi ja pasteedisaia. Üks isegi silitanud ta pead. Kahevahel talutasid nad tüdruku laagrisse tagasi. Ljudmilla ei pea viha sõdurite peale. „Pole mõtet rääkida, et kõik sakslased olid halvad. Sõda oli halb."

Vene plikana uues kodus

Pärast verise kõhutüüfuse põdemist põgenes Ljudmilla koos noorema venna Rudolfiga, kokku kaheksa lapsega. Päeval varjati end metsas, pimenedes kõnniti edasi. Lõpuks jõuti poolnäljastena üle 30 kilomeetri kaugusele Hageri kiriku juurde. Seal satuti ühte peresse, kus nad vennaga sulasteks võeti. Eesti keelt nad ei mõistnud. Peremees nimetanud teda vene plikaks. Naaber vahel tulnud appi tõlkima. Ljudmilla jutustab, kuidas peremees andnud alguses vaid pisikese tükikese leiba. Suhkrutüki suuruse. Kuid see polnud ihnsus, vaid tarkus. Kes kohe kõhud täis sõid, need surid. Kui ta laudas lehma lüpsis tõi perenaine, keda Ljudmilla jumalikuks inimeseks nimetab, kruusiga tükikese mett. Ruts-vennas tõi koorest puhastatud kadakaoksa, millega liigutades mesi soojas piimas kiiresti sulas. Veel täna meenutab Ljudmilla seda mõnuga. Õhtul magama minnes pugesid õde-venda teineteise kaissu, lugedes lohutuseks ema õpetatud Meie Isa palvet. „Olime nagu kaks lindu – ei isa ega ema ega kodumaad."

Ikka lootusrikas

Elule tagasi vaadates on Ljudmilla tänulik ja rõõmus. Heidab sageli nalja. See paneb hämmastama. Sõjas kaotas ta ju õnneliku lapsepõlve, kodu ja vanemad. Nüüd on ta mitmendat aastat lesk. Kuid kõigis raskusteski näeb ta Jumala juhtimist. Isegi, kui elu paranedes ema Jumal ununes. Kaheksakümnendatel Olümpia hotellis toateenindajana töötades sattus ta ülemuseks Kalju koguduse liige Ülle Käärik. Just tema kaudu leidis Ljudmilla uue osaduse armastava Jumalaga. „Kui sul on kindel usk – pole sa kunagi üksi. Puhugu kui kõva tuul tahes. Taivaisa kuuleb palveid ja saadab häid inimesi me teele," võtab Ljudmilla oma elu kokku.