12/2008 Kaia Kapsta, EKN Eetika ja eluväärtuste ümarlaua projektijuht
Ristiusu sügavuses seisab kogemuses, mis ühendab kõiki kristlasi – Kristuse lunastav surm ja uut elu loov ülestõusmine. Kui ülestõusmispüha jääb oma salapärasuses pigem kirikukeskseks, siis kirikuaasta suurematest pühadest lähevad kogu maailmale korda jõulud. Siis meenutatakse ja mõtestatakse samuti väga keerulisemalt hoomatavat sündmust – Looja ühekssaamist looduga, Jumala sündi inimeste keskele.
Vana Testament kõneleb meile nii jumalatult elavatest inimestest, kui ka nendest, kes otsisid Jumalat. Ta räägib aga ka prohvetitest, kelle kaudu Jumal kõneles kogu inimkonnaga, kes kuulutasid juba ammustest aegadest ette Messia saabumist. Teda kirjeldati ka kui Lunastajat, Jumala Talle, keda viiakse süütult tapalavale, kellest saab asendusohver kogu inimkonna süütegude eest.
.
Süütalastepäev kirikukalendris
Iga-aastane jõulumüsteerium avab meile rohkem kui 2000 aastat tagasi Petlemmas toimunud Jeesuslapse sünniloo, kust hakkasid hargnema mitmed sündmused, millest me tänini osa saame. Metafüüsilisel tasandil puudutavad need iidsed lood meid ikka ja jälle, andes inimeseksolemisele teise tähenduse.
Kirikukalendris, 28. detsembril tähistatav süütalastepäev juhib meid ajaloos tagasi Heroodese aega. Tema käsul valati Jeruusalemmas süütute laste verd. Kuninga eesmärgiks oli tappa teiste vastsündinute seas ka kauaoodatud Messias, kellest ta iseendale konkurentsi pelgas. Iisraeli rahvale ei olnud see esimene kord, mil emad-isad kummardusid halades ja leinates oma süütult surnud laste kohale. "Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raahel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam" (Mt 2:18).
Laste ohverdamine on olnud varasemates kultuurides traditsiooniks
Läbi ajaloo on inimühiskonnal olnud kalduvus arvata endi keskselt välja neid, kes ühel või teisel moel ei kuulunud n-ö soositute hulka. Elujõud, staatus, panus kogukonna tegemistesse on olnud olulised mõõdikud, millega hinnati inimeseks olemise väärtust. Näiteks Skandinaavias on olnud külaühiskondi, kus uskumuste kohaselt peeti puudega lapsi haldjate poolt äravahetatuteks ja nende ohverdamisega loodeti õige laps tagasi saada ning taastada tasakaal suguvõsas. Ka mitmetes teistes kogukondades on üldisemate eesmärkide saavutamise või tasakaalu leidmise nimel toodud ohvriks ühiskonna nõrgemaid liikmeid, kaasa arvatud lapsi. Vana Testamendi päevil ohverdati lapsi ebajumal Moolokile.
Me saame süüdata küünla ja mõelda nendele lastele, kes peaksid küll kuuluma meie lähedusse, kuid keda ühel või teisel põhjusel meie keskel enam ei ole.
Inimene on hindamatu väärtusega
Lapsi tuuakse liigagi sageli ohvriks ka tänapäevases asises maailmas. Vastupidiselt möödunule peaks arenenud ühiskonna üheks kriteeriumiks olema hoolekanne oma nõrgemate liikmete eest. Kuid inimelul on ka täna sageli liiga madal hind. Sellest kõnelevad nähtused nagu inimkaubandus ja prostitutsioon; haigete või puudega inimeste ning sündimata laste teisejärgulisus.
Inimelu on habras ja unikaalne selle algusest lõpuni. Kristliku inimesekäsitluse seisukohalt saab inimene ise hinnata ennast ainult sisemiste, subjektiivsete parameetrite kohaselt, objektiivse väärtuse saab talle anda vaid keegi, kes seisab temast väljaspool – taeva ja maa Looja. Vana Testamendi psalmide sõnul on inimene Jumalale kallis ja väärtuslik juba emaüsast saati. "Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu" (Jr 1:5) Isegi siis, kui kõrvalt vaadatuna tundub just see inimene olevat kuidagi teistest vähemväärtuslik, on ta Jumalale kallis ja hindamatu.
On lapsi, kes elavad edasi meie mälestustes
Süütalastepäeval, 28.detsembril, saame süüdata küünla ja mõelda just nendele lastele, kes peaksid küll kuuluma meie lähedusse, kuid keda ühel või teisel põhjusel meie keskel enam ei ole. Juhul, kui me saadame emadena ja isadena oma surnud, surnult sündinud või sündimata surnud lapsi igaviku suunas, siis on meil põhjust uskuda, et neil on seal kõik hästi, nad on uinunud oma taevase Isa süles. Meie osaks jääb ikkagi lahkumise valu, mida me peame õppima endaga kaasas kandma, ja andestamine, kui me endi arvates ei teinud piisavalt, et mitte lasta sel haprusel katkeda.
