9/2010 Annely Pihlak, Kohtla-Järve Saaroni kogudus
Kolm aastat tagasi tabasid mind ülitugevad valud seljas. Kiirabi viis mu Ida-Viru Keskhaiglasse, kus mulle tehti uuringud uroloogia osakonnas. Hommikul tuli doktor ja tegi teatavaks mu diagnoosi: suur neerukasvaja ja vasak neer tuleb koheselt eemaldada. Operatsioon määrati 22. detsembrile. Operatsiooni eelõhtul aga tuli doktor minu juurde ja ütles, et kahjuks ei saa mind opereerida, sest ka teises neerus on kasvaja ning olen liiga keeruline ja ohtlik juhtum Kohtla-Järve jaoks. Ühesõnaga – mind tunnistati lootusetuks juhtumiks.
Nüüd oli iga hommik minu jaoks ime, sest uinudes kartsin, et ma enam ei ärka ja ometi tundsin juba siis mingit väge ja jõudu, mis aitas elada. Aga imed alles algasid. Haiglasse tuli mind vaatama kallis kasuõde Liivi ning tema tulek tõi mingit kergust, mida oli tunda isegi peale tema lahkumist. Liivist õhkus jumalikku rahu ja armastust. Mul tekkis soov, kogeda sellist rahu ja armastust ka enda sees. Mingil hetkel tundsin Liivi kaudu reaalselt Jumala kutset. Mu hirmud hakkasid tasapisi taanduma. Ma tundsin lausa värinaid enda sees ning kogesin ühel hetkel, et Jumal päästab mind. Ma tajusin valgust ja rahu enda sisse voolamas. Ma sain aru, et tahan oma edasise elu elada Kristuses ja see soov on süvenenud iga päevaga.
Minuga koos oli palatis ka üks nunn Kuremäe kloostrist, õde Ljudmilla. Ta oli minu jaoks tõeline Jumala kingitus, ta lohutas mind ja toetas hea sõnaga. Ta julgustas mind, et ma jätaksin kõik palves Jumala hooleks ega muretseks homse pärast. See kõik tundus tol hetkel nii lihtne ja lapsik. Aga viimases meeleheites hakkasin ma siiski palvetama ja Jumal võttis mind kuulda. Alles hiljuti sain ma aru, et Jumal oli saatnud selle nunna spetsiaalselt minu juurde. Tema kaudu juhatas Jumal mu Kuremäele, kus ma sain ristitud. Mul olid ees kaks rasket operatsiooni ja ränkraske keemiaravi ning aastaid kestev immuunravi. Hiljem oleks mu ristimine praktiliselt võimatuks osutunud ja ma olen õnnelik, et kõik on nii läinud. Nüüdseks olen ma õnnistatud Kohtla-Järve Saaroni eesti kogudusse – 15. veebruar oli see õnnis päev.
Ma sain aru, et tahan oma edasise elu elada Kristuses ja see soov on süvenenud iga päevaga.
Juba kolm aastat näen ma Jumala armu ja õnnistusi oma teel. Ma olen saanud üheks iseenda sees, kõik osad minus – vaim, hing ja ihu – on nagu paika nihkunud. Enne usule tulekut oli mu elu nagu puzzle kokkupanek, kus kogu aeg oli mingi tükk puudu.
Viimased kolm aastat on olnud mu jaoks siiski väga rasked aastad. Mu tütar varastati kolmel korral paljaks, ma ise põen rasket vähjahaigust, mul on eemaldatud vasak neer ja osa ka paremast neerust. Kõige raskem löök oli, kui ootamatult suri mu kallis kaksikvend. Ma pole aga kunagi võtnud seda kõike karistusena. Pigem on see kõik minu jaoks nagu proovilepanek, mis nagu testiks mu tõekspidamisi, valikuid ja vastupidavust. Ja patt oleks kurta, et miks see just minuga toimub. Kolm aastat on sellest ajast, kui sain teada oma diagnoosi ning siis ehk ma mõtlesin, et mille eest selline karistus? Aga kui nüüd edasi mõelda, siis selle kaudu tuli mu ellu usk Jumalasse, ma leidsin tee koguduse osadusse – kas see on siis karistus? Pigem vastupidi, see halb, mis minuga juhtus, on mulle õnnistuseks saanud. Mu elus on nüüd need jumalikud väärtused, mida olin seni ebaoluliseks pidanud. Nüüd olen hakanud nägema ja kogema neid tundeid, mis panevad elama, mis aitavad hoolida ja armastada, märgata inimesi enda kõrval. Nüüd usklikuna tunnen, et kui on Jumala valgus, mis näitab teed, siis tema läbi on alati olemas lootus. Jumala armastuse läbi me oleme vabad, me ei allu kiusatustele, mida ma kahjuks enda kohta alati öelda ei saa. Aga ma parandan oma meelt. Jumala läbi kaob kergemini valu, kurbus, lootusetuse tunne ning asemele tuleb armastus ja rahu, lootus ja õnnetunne, hoolivus ja vajadus anda ja jagada.
Lõpetuseks tahan öelda, et armastage inimesi, märgake neid enda kõrval, aidake neil olla õnnelikud, kuigi vahel on tunne, et inimene lausa keeldub õnnelik olemast. Öelge häid sõnu, tundke huvi nende elude vastu, andestage neile, toetage neid, võtke osa nende eludest. Inimest tuleb märgata siis, kui ta olemas on, nüüd ja praegu, sest inimene on väärtus. Jõudku Jumala armastus ja rõõm teie kõikide südametesse, suhelgem hingede kaudu, armastades oma ligimesi. Ja olgem tänulikud Jumalale kõige eest, ka selle halva eest, mis on saadetud meile õppetundidena.
22_Liiviga Kuremael Foto erakogu: Annely (paremal) koos oma kasuõe Liiviga Kuremäel.
