11/2009 Elsa Jürma, Jõgeva baptistikogudus
Olen kasvanud kristlikus kodus, Jumal kinkis mulle paluja ema. Kuni 6-aastaseks saamiseni elasime Tartus. Ema oli praeguse Saalemi koguduse liige ja ka minu ilusamad lapsepõlvemälestused on seotud selle pühakojaga.
Hiljem, kui asusime elama maale, sain korra aastas või mitme aasta tagant minna emaga kaasa „tundi", nagu siis öeldi. Kui ma juba koolis käisin, mõtlesin vahel endamisi õhtuti internaadis, sel ajal kui teised lapsed mängisid ja käratsesid: mina tean ühte ilusat ja armsat kohta. Selle all mõtlesin ma muidugi tollast Saalemi palvelat. Jah, tarvitses ainult mõelda, et astun selle uksest sisse, kui juba tõusid liigutusest pisarad silma.
Ühes laulus on sõnad: „Ta on mu järele armuga käinud." Mina pean küll ütlema, et Jeesus on minu järel armuga kaua käinud. Jumala Sõna liigutas mind alati, kui pääsesin üle mõne aja koosolekule, aga eemal olles kippus kõik jälle ununema. Olin kuulnud mõndagi Jumala armastusest. Kuidas aga saada teada, kas Jumal tõepoolest ka mind armastab? Olin kuulnud, et iga inimene peab oma elus ükskord pöörduma ja saama patust päästetud Jumala lapseks. See näis olevat saavutamatu kõrgus ja kaugus. Jumala Sõna ma teadsin, kuid sealt tulid meelde ainult hukkamõistavad kirjakohad. Jumala tõotusi teadsin ka, kuid ma ei teadnud, kas need maksavad ka minu kohta. Mind huvitasid väga lood ja kirjutised, mis rääkisid sellest, kuidas keegi oli saanud päästetud. Hästi seisid meeles ka need jutud, mida kuulsin usklikelt, kui nad rääkisid oma usuletulekust. Pühakiri paistis väga kaugena. Mõtlesin, et see on kirjutatud kaks tuhat aastat tagasi ja kes teab, kuidas praegu sellega on.
Tähendusrikas sünnipäevasalm
Aastad möödusid. Minu kahekümnendale sünnipäevale tuli mu vend Johannes Kähr koos mõne uskliknoorega. Tegin näo, et minuga on kõik korras ja et ka mina olen usklik. See paistis ka korda minevat, aga lõpuks võttis üks usklik laulikust igale koosviibijale salmi. Minule tuli salm „Oh võta mind, mu Päästja sa, Kes minu patu hukatust mull' näitsid. Su juurde tulen oma valuga, Oh aita mind, sest Sina mind ju hüüdsid. Su risti külge panen mina end – Nii, kui olen, võta mind!" See oli hoop minu uhkusele. Sain aru, et Jumalat ei saa petta. Kellelegi teisele ei tulnud niisugust salmi. Jätsin siiski ka selle hoiatuse tähele panemata ja läksin oma teed edasi. Aasta pärast abiellusin, siis sündisid lapsed ja nende juurest ei saanud enam kuhugi. Olin kahekümne seitsme aastane, kui õde ühel augustikuu tööpäeva pärastlõunal ütles, et tule koosolekule, tuleb külalisi. Mõtlesin, et mis siis ikka, pole ammu enam kuskil käinud, kui õige läheks. Noorim laps oli juba kaheaastane ja ma sain teda juba teiste hooleks jätta. Bussid tol ajal veel ei sõitnud, aga kolhoos vedas heinanormi autoga ja ma sain sellega linna koosolekule. Kojusaamisest ei teadnud midagi.
Sõnad langesid mulda
Sellel koosolekul tõmbas Jumal mind vägevasti oma armastusega.
Tegin uuesti otsuse hakata taga nõudma taevateed ja igavest elu.
Külalisteks olid vennad Johannes Lipstok ja August Ruusna. Viimane tõi meid veel autoga koju. Mul tuli siiski veel kaks aastat otsida ja võidelda, enne kui sain Jumala käest vastuse ja tema lapse tunnistuse. Otsimisajast on meelde jäänud mõnedki detailid. Koosolekul võttis juhataja mitu korda laulu „Üks aeg on teistest kõige kallim, see on su kutsumise aeg." Mõtlesin: „Kuidas see kahtluste ja heitluste aeg võib olla kõige kallim aeg?" Mäletan, kord tuli õde linnast ja rääkis vend Efraim-Joel Dahli jutlusest, mille mõtteks oli: kui Jumal ei päästa, mis siis? Jutluses mõeldi muidugi ajalikke raskusi ja katsumusi, mis usklikel on tulnud kanda. Me teame, et paljudel on tulnud minna ka märtrisurma ja Jumal ei ole sellest päästnud. Mina aga otsisin pattudest päästmist ja küsisin: „Mis siis saab, kui Jumal ei päästa, teist Päästjat ju pole?" Õde ütles: „Pattudest oled sina päästetud juba kaks tuhat aastat tagasi!" Läksin oma töö juurde tagasi ja mõtlesin nutuga: „Miks siis mina seda ei tea?"
Parandasin meelt
Kord sõitsime õega Tartusse vaimulikule koosolekule ja ma käskisin tal öelda kogudusevanemale, et ta minu pärast Jumalat paluks. Koosoleku lõpul ütles juhataja, et see, kes tahab oma elu Jumalale anda, tõusku püsti. Mina ei julgenud. Juhataja kordas veel, et võimalus on antud ja seda kasutamata jätta pole õige. Siis ei olnud mul enam pääsu. Teadsin, et ta räägib just minu pärast. Tõusin püsti ja ütlesin: „Paluge minu pärast Jumalat, et ma päästetud saaksin." Palvetati. Pärast juhataja rääkis mulle Jumala armastusest ja tõotustest. Ta rääkis, et kui ka ema peaks oma lapse unustama, siis Jumal ei tee seda iialgi. Ma teadsin, et nii on Piiblis kirjutatud, kuid mõtlesin, et Jumal armastab ainult päästetud inimesi ja et Jumala tõotused on antud ainult neile. Arvasin, et minule pole Piiblis kirjutatud muud kui „pööra ümber ja paranda meelt" (olin kuskilt kuulnud lause, et patusele inimesele pole Piiblis muud kirjutatud). Muidugi ei julgenud ma seda kellelegi ütelda.
Tookord sain ma linnast ka raamatu „Püha Vaimu kolmekordne saladus". Selles selgitati, et kui Püha Vaim nelipühapäeval välja valati, siis Peetrus rääkis Jumala Sõna ja see läks kuulajate südamesse. Nad hakkasid küsima: „Mida me peame tegema?" Ja Peetrus vastas: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni." Kaks tingimust on vaja täita, kellelgi pole õigust juurde lisada kolmandat. Ja kui meie need kaks tingimust täidame, siis võivad taevas ja maa raksumisega hukkuda, aga Jumal täidab oma tõotused. Mõtlesin, mis pean mina tegema. Meelt olin ma parandanud, peaaegu kaks aastat juba olin palunud ja otsinud. Nüüd ei aita muu, kui pean uskuma Jumala tõotusi.
Viimaks saabus selgus
Ja imelik, ma ei tea küll päeva ega tundi, aga see sai mulle selgeks. Mu vaimusilma ees seisis ristilöödud Jeesus, nagu me oleme harjunud nägema piltidel. Mulle sai selgeks, et Jeesus on minu patud ja süüd maksnud oma verega, et kõik minu võlad on kustutatud ja mina olengi nüüd päästetud Jumala laps. Sain väga rõõmsaks, kuid ühtlasi mõistsin, et Jeesus suri terve maailma, ka kõige suurema kurjategija, eest. Mind kurvastas, et inimesed ei tea sellest midagi. Vaatasin töö juures inimesi: nad muretsevad ja hädaldavad pisiasjade üle, sest nad ei tea midagi sellest, mis Jumal nende heaks on teinud. Kuidas saaksid inimesed sellest teada, kuidas saaks neile seda ütelda? Selgus, et Jumal armastab inimesi ja ei pea ühest rohkem lugu kui teisest, on minu südames täna sama elav kui kümme-viisteist aastat tagasi.
Ma ei tea küll päeva ega tundi, aga see sai mulle selgeks, et Jeesus on minu patusüü maksnud ja mina olengi nüüd päästetud Jumala laps.
Kuid on nii, et inimene ei saa teisele inimesele seda ütelda. Kui Jumala arm mulle ilmus, mõtlesin: „Oh kui lihtne, miks keegi mulle seda ei öelnud?" Kuid ma ei uskunud, kui mulle sellest räägiti.
Siiski tunnistan oma kogemuste põhjal, et Jumal suudab armastada, hoida ja kanda ka kõige halvemat, viletsamat ja nõdremat inimest.
