Otsing

7-8/2011 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretäer

Meie pere sellesuvine reis viis Saksamaale. Külla 80ndatel aastatel väljarännanud sõpradele. Alles aastaid hiljem hakkasin mõtlema – kustkohast nii palju sakslasi Kiviõli kogudusse sattus? See oli mu lapse- ning teismeea kogudus ja on põnev meenutada, et kasvasin üles koos sakslastega.

Minu lapsepõlv möödus alates 2. klassist Kiviõlis. Tuhamägede linnas. Keemiatehase üks korstnatest ajas oranži suitsu välja. Siitsaadik on see – väidetavalt formaliini lõhn – mällu salvestunud. Minu õpilaspäeviku siseküljel, kus nõuti kodust aadressi ning ema ja isa töökohta, seisis: „Kiviõli EKB Koguduse presbüter." Kreekakeelse taustaga Piiblist pärit ametinimetust tuli selgitada klassikaaslastele ja õpetajatelegi. „Mu isa on pastor," vastasin uudishimulikele.

Kiviõli koguduse liikmeks võeti mind vastu teismelisena. Ristitud sain Kohtla-Järve renoveeritud palvela ristimisbasseinis koos hea sõbra Jašaga (Jakob). Tema oli sakslane. Ta isa juhtis Kiviõli koguduse saksakeelset osakonda. Igal pühapäeval alustasid nemad kell üheksa. Eestikeelne koosolek algas kell üksteist, venelastel kell kaks. Sakslasi oli koguduses üle 40. Neil olid suured pered. Jutlustaja Karl Walli peres oli kaksteist last. Pühapäeva õhtuti toimus korra kuus ühine jumalateenistus, kus kantslist tõlgiti kõnesid nii eesti kui vene keelde. Need koosolekud meeldisid mulle enim.

Sakslased olid Eestisse tulnud kuuekümnendail Kasahstanist ja Kõrgõzstanist. Teise maailmasõja ajal, 1941. aastal, oli nõukogude võim nad Hitleri poole ülemineku hirmus saksa kolooniatest Venemaal võimalikult kaugele küüditanud. Venemaale sattusid sakslaste esivanemad usulise tagakiusamise eest ning maad otsides 18. sajandil, Katariina II ajal. Enamik neist olid usklikud. Pärast sõda hakati sakslasi Lääne-Saksamaa (Saksa LV) pealekäimisel ja riikidevaheliste kokkulepete tulemusel tagasi kodumaale lubama (1950-1980 ligi 100 000, hiljem üle 3 miljoni). Levisid kuuldused, et läbi Baltimaade õnnestub see paremini. Nii sai paljude sakslaste jaoks Eesti paarikümneks aastaks sillaks aasia kultuurist tõelisse Euroopasse. Igal aastal taotlesid pered võimalust sõita tagasi esivanemate maale. Vaid üksikud said positiivse vastuse.

Sakslased käisid küll vene koolis, kuid kodus räägiti saksa keelt. Need, kes Eestis sündisid ja kel oli eestlastest sõpru, õppisid peagi ka eesti keele selgeks. Kui toonasele ajale mõtlen, siis sugugi ei meenu, mis keeles me koguduse sakslastest sõpradega rääkisime. Küllap nii vene kui eesti keelt, nagu vaja oli, et end arusaadavaks teha. Nüüd saksa sõpru külastades märkasin, kuidas minu 8-aastane tütar leidis endale igas peres sõbrannasid. See, et kumbki teise keelt ei mõistnud, ei seganud mängimist. Kui omal ajal perega pühapäeva õhtuti küllaminemist plaanisime, siis rõõmustasime, kui oli minek sakslaste juurde (just nii me ütlesimegi – lähme sakslaste juurde). Burmanid valmistasid peaaegu alati hõrgutavat küülikupraadi. Wallide väikesesse majja kogunes aga pühapäeva õhtuti suur osa nende perest. Ema koos tütardega oli alati teinud paar pesukausitäit pirukaid. Noored kogunesid ülemise korruse väikestesse tubadesse. Vanemad istusid köögis ümber laua ja rääkisid juttu. Minu ema-isa said seal hea saksa keele kooli. Jakobi isa pere tänased mõõtmed on muljetavaldavad – 126 inimest. Kogu perega kokkusaamiseks renditakse tavaliselt mõni kirik. Kõik nad on terved ja tugevad inimesed ning saavad endaga hästi hakkama.

Ajal, kui eesti kogudustes hakkas tekkima noorteansambleid, üritasime sama ka Kiviõlis. Eesti koguduses oli noori vähe. Venelastel peaaegu üldse mitte. Koos sakslastega pandi kokku aga pisike noortekoor. Kord käisime laulmas isegi Noorte Piiblipäevadel Tallinnas. Kuna olime uustulnukad, saime hommikupalvusel võimaluse esineda. Kohila ja Oleviste bändid mängisid peaüritustel. Mäletan, et pabistasime sedavõrd, et segamini läks. Kuid sellest ajast algas ka seltskondlik läbikäimine meie koguduse eri rahvusest noorte vahel. Eriti ägedad olid ühised uusaasta vastuvõtmised isa metsavahikordonis (seda ametit pidas ta leivateenimiseks pastoritöö kõrvalt) ning jaanituled sealsamas. Arvan, et minu vaimuliku arengu jaoks oli see aeg kriitilise tähtsusega. Kui koguduses leitakse omaealisi sõpru ja nendega ka väljaspool kirikut saab koos aega veeta, siis aitab see identiteediotsingutes usu juurde jääda. Tihedam läbikäimine viis ka selleni, et kellelgi hakkas meeldima eesti poiss või saksa tüdruk. Lõpuks abiellusid sakslased ikkagi oma rahvuskaaslastega.

Mu sõbrad lahkusid Eestist, kui olin vene sõjaväes. Enamus neist läks vaid kahe kohvriga, millest ühes dokumendid ja teises isiklikud hügieenivahendid. Endisest Nõukogude Liidust ja postsotsialistlikest riikidest lahkus 1988-2008 Saksamaale 3,1 miljonit etnilist sakslast (Vikipedia). Ümberasujad paigutati elama ajutistesse laagritesse. Näiteks koolimajadesse, kus ühele perele määrati pool klassiruumist. Saksa valitsus maksis igale inimesele 100 marka sisseelemiseks. Kuid töökoht tuli ise leida. Neil, kel oli sugulasi juba varem kohale jõudnud, oli kergem.

Waldemar tuli Saksamaale koos ema ja isa ning kahe vennaga. Eestis elasid nad 18 aastat Erras. See oli sovhoos Kiviõli lähedal. Isa oli elektrik ja Waldemar keevitaja. Kui tehasest tuli uut põllumajandustehnikat, ehitasid nad masinad ümber, et nendega töötada saaks. Sattudes Bielefeldi, leidsid nad peatselt tööd, mida oskasid. Saksamaalgi ei võtnud nad asju nii nagu need olid. Ikka jätkasid nuputamist, kuidas paremini saaks. Ettevõtte juht, kellele see märkamatuks ei jäänud, tuli kord Waldemari juurde ja küsis, kas ta tahab kogu eluks keevitajaks jääda? Mis temal teha oli. Raha oli esialgu vähe, kuid see oli amet, mida ta kutsekoolis oli õppinud. Kui ülemus pakkus võimalust minna firma kulul ülikooli, oli Waldemar kohe nõus. Tänaseks on ta koos toonase firmabossi pojaga üks kolmest ettevõtte juhist, kes vastutab üle 50 töötajaga ettevõtte rahanduse ja infotehnoloogia eest. Waldemari kodus oli keeruline keelt valida, sest isa soovis rääkida eesti keeles (mille ta oli selgeks saanud vene sõjaväes eestlasest sõbra abiga), kuid naine oli tulnud Saksamaale Kõrgõzstanist. Lapsed aga räägivad saksa ja inglise keelt. Viimane oli meie suurematele lastele ainsaks päästerõngaks. Kuid kogu reisi vältel oli abiks ka kasin vene keele oskus.

Liina räägib eesti keelt küll pehmelt, kuid ilma igasuguse aktsendita. Tema on Waldemari onutütar ja õppis eesti keele ära pisikesena naabrite juures käies. Pealegi õppis ta hiljem Tallinna Kergetööstustehnikumis eestikeelses grupis. Liina õpetab lastele kodus klaverimängu. Nende 6-aastane tütar Stella lausa põles soovist esineda. Küll klaveril või flööti ja viiulit mängides. Tema abikaasa Valery tuli Saksamaale Ukrainast. Ta on baptistikoguduse pastor väikeses Kelkheimi linnas Frankfurdi lähedal. Valery nägemus on teenida ühiskonda nii evangeeliumi kuulutamise kui praktiliste tegudega. Ta tunnistab, et osa kogudusest ei toetanud tema nägemust alustada tööd põgenike lastega. Ometi oli ta veendunud, et visioon on Jumalalt. Ta leiab, et ühiskonna probleemid on ka meie probleemid kristlastena. Päevakeskuses, kus ta töötab, käib Afganistani, Pakistani, India, Türgi, Aafrika jne taustaga lapsi . Enamuse vanemad on moslemid. Nad teavad, et Lichtblick on kristliku koguduse asutatud ettevõtmine ja lapsed enne lõunasööki palvetavad, kuid neid see ei häiri. Neile meeldib, et keegi on valmis nende lapsi õpingutes aitama, sest ise nad seda ei suuda. Mõned neist on isegi kirjaoskamatud.

Kui Wallide pereisa ja- ema pühapäeva õhtul meid oma kodus kallistades vastu võtavad, siis poleks nagu neid 25 aastat meie kohtumiste vahel olnudki. Juba neljakordne vanaemast peretütar tervitab trepil „tere, tere vana kerega" ja peidab näo häbenedes käte vahele. Laual on minevikust tuttavalt maitsvad pirukad. Enne lahkumist soovin lihtsalt, et see vana saksa mees meid veelkord õnnistaks. Nii nagu tema ja ta lapsed seda armastuses tegid juba aastate eest meiegi maa eest palvetades.

Mu sakslastest sõbrad lahkusid Eestist kahe kohvriga, millest ühes dokumendid ja teises isiklikud hügieenivahendid.

Moslemitest vanemad teavad, et Lichtblick on kristliku koguduse ettevõtmine ja lapsed enne lõunasööki palvetavad, kuid neid see ei häiri.

25_kivioli_toas_ansambel. Kiviõli koguduse eesti ja saksa noortest ansambli „reklaamfoto" tõenäoliselt aastast 1981. Keskel klaveri taga Liina, paremal tema vennad Toomas ja Peeter. Vasakul sõber Jakob.

25_jashaga_tema_koduuksel. Ja sõbrad 30 aastat hiljem.

26_karl_walli_kodus. Karl ja Elisabeth Walli 12-lapseline pere on kasvanud 126 liimeliseks (keskel autor).

26_erki_riina_liina_valery. Sinna, kus räägin Liinast ja Valeryst. Erki ja Riina (keskel nelja tütrega) koos Liina (vasakult teine) ja Valery (paremalt teine) perega Reini keskjooksul.

.

Uudised

SAATEKS

21 Juuni 2022
SAATEKS

Juuni 2022 Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud...

2022-4-juuni

21 Juuni 2022
2022-4-juuni

SISUKORD  SAATEKS Mikael RaihhelgauzTarkuse omandamine: mõtteid kristlikust haridusestTARKUS hüüab tänavail Mikael RaihhelgauzNoorte juhtide arenguprogramm: Euroopa ja Eesti versioon Einike PilliMinevikukogemusele, olevikule või tulevikule keskendumine? Koguduse arenguprogrammi arenguteest ja õppimiskogemustestEinike Pilli,...

Sõnaväänamise anatoomia

21 Juuni 2022
Sõnaväänamise anatoomia

Juuni 2022 Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et...

Lepituse and ja ülesanne

21 Juuni 2022
Lepituse and ja ülesanne

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See...

Jumala õunaaed

21 Juuni 2022
Jumala õunaaed

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022 Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei...

Miks me teeme seminari?

21 Juuni 2022
Miks me teeme seminari?

Juuni 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna...

Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

21 Juuni 2022
Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

Juuni 2022 Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli...

Tarkus hüüab TÄNAVAIL

21 Juuni 2022
Tarkus hüüab TÄNAVAIL

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle...

Olla helilooja vabakirikus

21 Juuni 2022
Olla helilooja vabakirikus

Juuni 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber...

Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

21 Juuni 2022
Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel...

Linke