03/2014
Maimo Valgus, Kuressaare 2013
Kevadest ja linnulaulust ammu unistasin,
Igast väiksest päikselaigust siiralt rõõmustasin.
Nagu laps ma igatsesin käia noorel rohul,
Paljajalu, juuksed valla, joosta trepist alla.
Hommikul kui kaste aias pärlikeenna särab,
Oleks nagu avanenud mulle rõõmuvärav.
Värvukesed akna taga laulsid une ära,
Väljas tervitamas on mind hele tähesära.
Südames on nõnda kerge, vanadus ei vaeva,
Nüüd ma hakkan ehitama unistuste laeva,
Tillukest ja imearmast, uksed-aknad valla,
Kevadele vastu lendan sinitaeva alla.
Aga siis, kui õunapuud mu aias õitevahus,
Õnnelik ma olen oma väikses, lihtsas kodus.
Siin ma tunnen imeliselt Looja hella embust,
Kevade ja maa ja taeva salapärast lembust.
Siin on rahu, siin on vaikust, linnulaulu, lilli,
Iga päev on kordumatu, hingele nii kallis.
Kui see on ka viimne kevad, mis on mulle antud –
Tänan Loojat kõige eest, mis olen elult saanud.
