03/2015 
Heldur Kajaste, Oleviste kogudus
Sa kasvasid viletsalt, orvuna
Kõrgelt hinnates sugulasperet
Kellest naine ja lapsed said parima
Mu isa, mu armastav isa
Usu pärast sa sõjaväes käisid
Mõõk ka hiljem ei kogunud roostet
Sirge seljaga sõna sul alles jäi
Mu isa, mu ustav isa
Su naeratus pakatas siirusest
Oma sõpru ei reetnud sa iial
Nii Nõmme kui Liit olid südames
Mu isa, mu karjasest isa
Ukse sulgesid meie jaoks vara
Ehkki sulle võis olla nii parem
Nägemata jäi ilma taandareng
Mu isa, mu kaitstud isa
Kas suudan ma hoida su mälestust
Jagada seda, mis sul oli püha
Kui paljud mu's tunnevad ära sind
Mu isa, mu lahkunud isa
Nüüdseks usun sind nägevat ilu
Mis kõrgetest mägedest parem
Ja su hüüatus – „oh sa mu meie"
Kõlab rohkem kui kunagi varem
Su juures seal kõik on nii püha
Pole hinge saastavat ängi
Kõik see, mille nimel elatud
Seal võidutseb ja nõnda jääbki
Mu isa, mu armas isa...
Kirjutatud Arvo Kajaste (31.03.1936–28.03.1990) 25-nda surma-aastapäeva puhul abikaasa, tütre ja poja nimel.
