11/2016
Me otsime elu mõtet,
teadmata, et oleme selle ise kaotanud.
Ise maha matnud,
Ise maha mänginud,
Ise maha salanud.
Me proovime leida seda teadusest.
Sõidame läbi galaktikaid, et seda kohata.
Me maksame välja preemiaid,
Et keegi vaid ütleks,
Mis on elu mõte?
Me ütleme asju,
mis murravad rahu.
Ning kisume sõtta igaühe,
Kui tunneme valu.
Võõras on meile sõna „palu” ja „palun”.
Lihtsam on mõelda,
et need teevad nõrgaks.
Me läheme nii kaugele,
Mõistmata et see on midagi,
Mis ihkab olla nii lähedal.
Meiega lähedal,
Meiega koos.
Allan Eigi, august 2016
