Juuni 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
„Kingin roosi punase“ on noore mehe, Mattias Preisfreundi, kooli 11. klassi uurimistöö raames avaldatud luulekogu. Mattias on Rakvere Karmeli koguduse liige ja Avispea koguduse pastori Eerek Preisfreundi vanuselt teine poeg. Luulekogu ilmumisega täitus tema suur unistus, ütleb ta ise. Aastate jooksul kirjutatud luuletustest jõudis kaante vahele valitud osa. Väikseformaadilise trükise lehekülgi kaunistavad Mattiase enda ja tema vanema venna Andreas Preisfreundi fotod.
Mattias Preisfreundi sellekevadisest luulekogust leiab nii tuttavlikku kui üllatavat.
Luulekogu kaks peamist teemat on suhted inimestega ja suhe Jumalaga, kohati on need kaks omavahel isegi läbi põimunud ja lugedes võibki jääda pisuke kahtlus, kummast on juttu. Näiteks luuletus „Mõtteis“ algab ridadega: „Oodanud Sind pikisilmi,/ teinud toimetusi erinevaid,/ kuid olnud ikkagi koos sinuga – / vaid mõtteis.“ Neist ja järgnevaist ridadest jääb mulje, justkui räägitaks armastatud neiust, kes ei suuda otsustada, kas valida minajutustaja (ehk lüüriline mina) või keegi teine, kuni tulevad read: „Ma armastan sind endiselt/ isegi kui üks on kadunud/ ja 99 teist on minuga, siis ma tulen ja otsin sind üles,/ ulatan käe,/ südame, kõik.“ See on nii otsene viide Jeesuse tähendamissõnale kadunud lambast, et paneb luuletuse mõtet ümber hindama: see peab olema hoopis Jumala kõne inimesele.
Selline romantiliste armastuslauludega pea äravahetamiseni sarnane lüürika on väga omane tänapäevastele ülistuslauludele. Õieti ei olegi see väga põhjendamatu, kuna kogudus on ju Kristuse pruut. Luulekogu mitmed luuletused meenutavadki mitmes kohas tuttavaid ülistuslaule: „Ei mäe peal ega sügavas orus,/ ei lase sa lahti ja oled minuga.“ („Las süda kuulab“); „Ei ole teist! Teist kui sina./ Kes teab mu südant/ nii nagu sina?/ Ei ole teist…“ (lk 60) „Kui ma ei tea,/ sina tead./ Kui ma ei näe,/ sina näed.“ (lk 57)
Ei ole lihtne mõista, mida noor luuletaja on oma luuletustega täpselt mõelnud või mida läbi elanud, Mattiase kirjutamisstiil on õrn ja vihjeline, samas ka üllatusi pakkuv. Esmapilgul tundub keelekasutus pigem argine ja otsene, kuid hoolikamalt lugedes on näha, et see peidab endas lüürilist keelt ja sõnamängegi: „Vahel lihtsalt ei vea,/ ei vea õhtuni välja,/ välja külma kätte./ Kätte ei pane kindaidki.“ Põnev oli keeleinimesena avastada, kuidas ta kordab sõna uuel luulereal, aga juba teises tähenduses. Üsna palju on luulelist kordust: „Lase ma kuulen su häält./ Lase ma näen su nägu./ Luba ma kaisutan sind pehmelt./ Lase ma olen su kampsun./ Lase ma olen sinuga./ Lase ma olen su kõik.“ (lk 6) Aga ka ilusaid metafoore: „Roosa lindina seon enda/ südame sinu külge./ Puud sositavad tuulde.“ (lk 42)
Mõned kujundid pakuvad üllatust. Näiteks ´põhi´ ja ´põhja vajumine´, ´põhja minemine´ on Mattiase luules positiivse tähendusega tavapärase negatiivse tähenduse asemel (põhja käinud ehk moraalselt laostunud või põhi nagu madalus võrreldes taevaga, mis on kõrgel). Mattiase jaoks sümboliseerib põhi hoopis sügavust ja vastandub pinnapealsusele: „Tuled minuga põhja, kus on hea?/ Vaid seal võime näha, kus tegime vea. Tuled ja astud ja kukud,/ hüüa, kui oled põhjas.“ („Rahu, ma olen siin“) „Algul ujusin konna,/ pärast koera ja hiljem ei ujunudki,/ vaid kõndisin mööda põhja./ Just mööda põhja,/ sest siin on vähem inimesi,/ enamus on pinnapealsed ja/ sügavamale ei söanda tulla.“ („Olevik“) Tore ja ootamatu oli ka väljend ´lampinimene´. Noorteslängis on sõna ´lamp´ kasutatud tavaliselt, tähistamaks mõistet ´suvaline´, ja „lamp inimene“ võiks tähendada seega suvalist inimest, see on esimene seos, mis tekib. Mattias aga peab silmas meid, kristlasi, kes oleme „maailma valgus“, inimesed, aga ühtlasi lambid, mis annavad valgust: „Ma olen lamp./ Lampinimene siin maailmas,/ kes näitab valgust pimedas,/ tuli, mis ei kustu.“ (00:00) Täiesti ootamatult mõjusid luuleread: „Ükskõik, kuhu ma ka läheks,/ ma tean, et olen sinuga./ Ka surmas./ Näe, võta küpsist!/ See on eluleib,/ sõna, vihje, maiustus./ (lk 61). Surma ja küpsist järjestikustest luuleridadest leida on ootamatu ja esimesest ehmatusest üle saades jõuab mõte järelduseni, et kõige süngematel, raskematel hetkedel on väga kosutav, kui keegi tuleb lohutava kergusega, pakub küpsist ja on Sinu jaoks olemas. Toit on sageli väga palju rohkem kui lihtsalt kõhutäide: see on lohutus, armastus, osadus. Ja Jumal teab seda, tunneb me surelikku, maist olemust.
Kogu koosneb neljast plokist: „Kingin roosi punase“, „Me vahest ei mõtle“, „Mustvalgest on saanud värviline“ ja „Läbi lainete tõstan käed“. Üldmuljena tundus mulle, et romantiline temaatika (muuhulgas ka armastatust ilmajäämine) jõuab läbi otsingute ja ka valusate tunnete Jumalat usaldava lootuse ja rahuni. On tunda, et noor kirjanik on olnud aus, püüdmata oma luuletustega kedagi õpetada või vastata kellegi ootustele. Luuletuste suurim väärtus ja võlu on minu arvates nende värskus, vahetus ja ilu. Nõustudes või mitte, mõistes või ei, on neid ritta seatud sõnu ilus lugeda.
Rääkimata sellest, et ikka ja jälle leidub mõtteid, mis puudutavad või tekitavad uusi, enda mõtteid. Tore oli tõdeda, et Mattias, minust mitu kümnendit noorem mees, kes on oma elus täiesti erinevate valikute ja olukordade ees kui mina, on suutnud kirjutada ridu, mis haaravad ka mind. Tõeline luule peakski olema selline, mis hakkab enda hinges mängima, tekitab äratundmist ja ka natuke küsimusi, millele ise vastuseid leida.
Lõpetaksin oma arvustuse luulekogu viimase luuletusega, mis annab kogule helge lõppakordi. Ühtlasi soovin ja loodan, täiesti siiralt, et „Kingin roosi punase“ on Mattiase esimene, kuid mitte viimane luulekogu.
Isa süda
Isa südames ei ole keegi vangis,
seal on soe ja mugav
ja hea,
kuid keegi ei ole seal vangis.
Mina ei ole vangis,
ma olen seal,
sest seal on armastus.
Armastus, mis ei lõppe,
mis on
ja jääb!
