Detsember 2020
Rando Selbak, sügis 1992 Jägalas
Valu!
Valu on mu südames. Miks see on, kas tead?
Kust see tuleb? Miks ma seda kandma pean?
Ma seisan akna taga ning korraga märkan:
„Näe, millist õrna ja puhast lund sajab!“
Oh, kuidas mu hing sellist puhtust vajab.
„Kus selline ilu tärkab?“
Ma seisan ilmamaa äärel ja kahjuks märkan:
„Inimene magab.“ Ta magab rasket und. –
Ta ei näegi seda puhtust, seda õrna lund.
Oh, millal ta ärkab!
Valu!
Valu on mu südames. Mu süda on must.
Ai, ma ei talu! –
Lumi, kust sa tuled
nii vaikselt, nii valutult,
justkui mängeldes?
Sa oled nii puhas.
Kus on su aidad, kus?
Sa tuled ülalt. Ülalt oled sa sündinud.
Sul seljas on valge kuub.
Looja kätetööna on see valminud,
see on nii puhas, nii uus.
Meister, valmista ka mulle selline ilus kuub!
Kata mind! Kata sellega must süda, mis on nii kole! –
Mis? Sa annad oma kuue? Kuid mis on selle hind?
See on makstud? Seda pole.
Ma seisan ilmamaa äärel ja hüüan: „Inimene, ärka!“
Ta ei kuule, sest ta süda on must
ja tal on raske uni.
Tõuse, kas sa ei märka,
ma sain puhta südame, täiesti uue.
Tule!
Sa saad kuue,
mis on valgem kui lumi.
