9/2009 Irene Paldre, 31.10.1996
Kui olin noor
tormasin sügistuule ja maruga.
Oli nii ülendav, tore.
Nüüd aga, kui on elatud kaua
vahel mõtetes igatsen hauda.
Puhata soojas embavas mullas
ja oodata, jah oodata Jumala tundi.
Hubases toasoojuses tormide varjus,
teades, et olen Jumala plaanis
on nii hea kuni –
Jah, salaja kõnetas see,
mis küsitles minult:
„Kas oled teinud kõik, mida võinuks teha?"
Mu väike ingel minus, mida ütlesid?
Räägi veel, sina ju ikka äratad mind
oma vaikse häälega.
„Ära ole rahul, sul veel vaja on töötada,
on vaja hüüda ja hõigata laia maailma
Jumala armastuse tõde!"
Lase tormata vinguv sügismaru,
ma ikka veel hüüan: tulge Jumala ligi!
Ja jälle ja jälle tormavad tuuled,
ja mina pean ikka hüüdma:
„Tulge Jumala juurde,
