Oktoober 2022
Lehte Jürimäe (1928 – 2017)
Väikesest seemnekesest võrsus võimas puu.
Lihtsast karjapoisist kuningas sai suur.
Mitu väikest oja koondus laiaks jõeks.
Rida õigeid mõtteid sulas suureks tõeks.
Vihmapiisku langes – terve loodus jõi.
Ainus valguskiir kristalli sära tõi.
Üle vaenu küündiv armastuse pilk
silla ehitas, kus enne kuristik.
Tähtsusetu vale kümneks paisub pea.
Ükski kibe sõna ei jää mõjuta.
Usaldatav tõde päästab kahtleja.
Kerge tõuge paiskab jalult kõikuja.
Väiksest usaldusest kasvab sõprus soe.
Kõhkleja võib lihtsast sõnast leida toe.
Siiras naeratus toob rõõmu kõigile.
Puhas süda ei tee haiget teisele.
* * *
Kas õitest tuntakse puud?
Rohkem siiski viljast!
Sülem õitevahtu kui lund
peagi katab maad haljast.
Et tuumakaks muutuda,
ei piisa mullu sügisel tekkinud
õiepungade jõust.
Elu viljade kasv sõltuda võib
nii piisavalt sügavaist juurtest,
kui ülalt langeva vihma,
tuule ning päikese ühisnõust!
25.05.1988
Teesillutajale
Kanda kive kokku
terve eluaja,
et sillutatud saaksid
mõne porise raja;
et mõnesse lohku
tekiks tasane tee,
et kerkiks usaldussild
üle umbusu vee;
et mõni uhkuseküngas
nürineks lamedamaks,
mõni tuhmunud lootus
saaks heledamaks;
et alandusoru põhjas
tärkaks rõõmuõis,
et külmaveekarikas sinu peos
oleks alati täis,
– eks selleks need päevad,
need aastad
antudki sinu kätte
Looja käest?!
Jääb üle vaid
tänulik olla
kõige selle eest!
1998
Läbi lilleaasade harva me astume,
ikka tuul on vastu ja vali
ning mõtlikku vaikusse vajub hing,
kui aheneb sõprade toetav ring.
Hingepõhja end poetab valu.
On ühtaegu südamel kitsas ja avar.
On raske. Ja on imekerge:
kui rikkad,
kui rikkad me siiski oleme –
taevase Isa lapsed, Jumala sõbrad,
teekäijad kodumaa poole!
Isa ise meid kannab,
jõudu meil annab,
laua meil katab
me vaenlaste silma all!
Ja ootab meid koduväraval...
kas sellest ei ole küll?!
1982
