Detsember 2023
Riina Palmik, Tartu Annelinna kogudus
Ma käisin ja käisin ja otsisin ÕNNE.
Ma käisin ja igatsesin seda, mis oli enne...
Igatsesin midagi, millele nime ei osanud anda:
oskasin vaid soovi südames kanda...
Kui ilus näis okstel sädelev lumi,
päikese valguses justkui kristall!
Haarasin sülle, võtsin kõik endal’,
Järel’ jäi ainult vesi nii hall...
Kus? Kus on ilu jäävat?
Õnne, mis kohe otsa ei saa.
Täiust, mis hingeõhus ei sula:
seda, mis jääks alati püsima?
Kui ilus on küünlavalguses tuba
ja jõuluehteis särav kuusk.
Kui oskaks paluda nad minult luba,
siis tuppa jätaks juunikuuks.
Kuid küünal põleb ja sulab ära.
Kuusk pudeneb, kuni rootsud on vaid...
Ei! Kaua ei kesta see hiilgus ja sära,
vaid jõuluõhtul meil’ rõõmu nad tõid.
Me tahame ILU ja RÕÕMU ja RAHU,
kuid kõik, mis särab, ei ole veel kuld.
Me haarame endale asju nii palju,
kuid lõpuks on meel veel mustem kui muld...
Kas tõesti kõik ainult kaugelt on ilus?
Kui puudutad: variseb, kildudeks saab...
Kas eluaeg pean käima vaid vilus
või leidub keegi, kes mind tõesti armastab?