2/2009
Eve Saumets
Üks härmaniit väreleb tuules –
justkui külmetaks,
vabiseb oksal.
Kuu kallab hõbedast valgust ta üle.
Külm on. Ta loota ei jaksa.
Kas jäine tuul puhub ta ära?
Viib laokile, metsade taha?
Või katab ta taevalik valgus –
see, mis äkitselt kliriseb maha?
Sel valgusel hääl on. Ja nägu.
Ja tuulgi hetkeks jääb tasa...
Üks täht on kerkinud laotuse all –
ta millestki teatada tahaks.
Kõik jäänud on vait –
veel valgus helinal heljub.
On lootus, on soojus, on sära
ja kauguses kõliseb kuljus.
Üks härmaniit väreleb tuules –
justkui rõõmustaks,
vabiseb oksal.
Kuu kallab hõbedast valgust ta üle.
Soe on. Ta loota jaksab.
.
