02/2011 Silvi Vingel, Kohila Alfa kursuse lõpetanu
Oktoobrikuu sajuses hõngus
Ma lonkisin kui viimane lõngus,
Süda kisendas valust ja ülekohtust,
Mille vastu ei ole apteegis rohtu.
Üleöö olin kaotanud töö,
Mu teeneid ei vajatud enam,
Ei uskund, et muutub veel miljöö,
Et tööandja mu vastu oleks kenam.
Rahaahnus pomol lõi patakaga pähe,
Talle kõigest ikka oli vähe,
Suurushullustus ja pettus
Igal sammul kui ta nõtkelt vetrus.
Teenistusest jäänud olid tühjad pihud,
Tehtud tööst sai läppand põhuvihud.
Mööda palgeid alla veeres pisar- tinaraske
Hing kurvastusest ohkas – oh, Issand, mul elada laske!
Ja siis pisarsilmil,
Loen Grossi poe teadetevitriini-
Ja ennäe imet –
Leidsingi hingevitamiini!
Aland juba oli kristlik Alfa kursus-
Pühkisin silmad, mis olid nutust tursund.
Tundsin – nüüd, kohe ja praegu
On just see, mida vajan.
See on elu, mis mulle on antud,
Inglitiibadel kandikul kantud.
