08/2013 
Annely Veevo, Palade Priikoguduse diakoniss
Mullu sügisel valiti mind Eesti EKB Liidu naistöö juhatusse. Veidi aega hiljem saabus meile Euroopa Baptisti Naiste Ühenduselt (EBWU) palve, esitada eestipoolne kandidaat nende juhatusse. Nominendiks esitati mind. Jäi ainult küsimus, kust saada Hannoveri sõiduks raha? Meie liidu naistööl sellist raha ei olnud, mu oma väike maakogudus sai osaliselt toetada vaid Tallinna sõitu.
Kõige selle taustal mõtlesin: „Eestis on hea elada!"
Kristlikus maailmas oleks rahaga nagu midagi valesti. Ma ei ole arst, et panna diagnoosi või hakata haigust ravima. Aga paljud head asjad jäävad raha puudusel tegemata, sest inimesed on väsinud tasuta töötamisest või energia kulutamisest raha otsimisele. Kui Jumala oma on kuld ja hõbe (Hg 2:8), siis kus ta seda varjab? Siinkohal suured tänud Helle Lihtile, kelle kaudu tuli EBWU poolne toetus.
Mai lõpus Hannoveri sõites oli kerge ärevus sees. Kartsin, kas ma oskan võõraste inimestega piisavalt hästi suhelda ja tutvusi luua. Lennukis tõmbasid mu tähelepanu neli ülemeelikus tujus skandinaavia naist. Nende tundmatut keelt kuulates tekkis küsimus, kas nad pole kristlased? Lennujaamabussis terminali poole sõidul laulis üks neist vaikselt omaette. Varsti selgus, et nendest neljast norrakast said mu parimad sõbrad.
Konverents kestis 29. maist 2. juunini Hannoveri Stephansstiftis. Esindatud oli 36 riiki, osalejaid kokku 140. Külaliste hulgas olid EBF-i peasekretär Tony Peck abikaasa Alisoniga ja Saksa Baptistiliidu peasekretär Regina Claas.
Konverentsi teemaks oli „Tõuse üles ja ela!", mis põhines piiblitegelase Hanna elul (1Sm 1). Esile toodi selle loo kolm erinevat aspekti: Hanna ja Peninna, Hanna ja Elkana, Hanna ja tema kogudus. Ühtlasi tõmbas Raquel Contreras paralleele tänapäeva naiste elust ja diskrimineerimisest Ladina-Ameerikas. Kuulsime lugusid erinevatest riikidest, kus kristlasi kiusatakse taga või diskrimineeritakse naisi kristlikes kogudustes. Pastori naine Bakuust rääkis, kuidas nad on pidanud perega põgenema muslimite tagakiusu eest. Tema meest on usu pärast vangistatud ja teda ennast sunnitud usust Kristusesse loobuma. Kõige ekstreemsem näide oli Tšiilist, kus naistel on keelatud menstruatsiooni ajal kirikusse minna ja nad ei tohi sellel ajal ka palvetada. Kõige selle taustal mõtlesin: „Eestis on hea elada!"
Ma ei olnud varem rahvusvahelisel kristlikul üritusel osalenud, olin vaid Eestis kogenud, et kristlasi ühendab üks Vaim. Pole vahet, mis on su rahvus, oled sa ilus või kole, paks või peenike, Jumal armastab meid kõiki. Ja kui 36 riigi esindajad tõstavad ühiselt hääle Jumala poole, saab reaalsuseks kirjakoht, et Issanda „...ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale" (Rm 14:11).
Valimised toimusid viimasel õhtul, järgmisel päeval oli uue juhatuse õnnistamine. Kuigi Eestit sinna ei valitud, on oluline, et oleksime rahvusvaheliselt aktiivsed ja suhtleksime usuõdedega Euroopa ja maailma tasandil. Sagedane küsimus, mis mulle esitati, oli: „Kui palju teid siin Eestist on?" Pidin iga kord piinlikkusega ütlema, et ainult üks. Küsijatele tundus see mõistetamatu. Isegi selgitus, et rohkem polnud raha, näis neile arusaamatu. Nii suur üritus ja pole raha?
Loodan, et meiegi naistöö on ühel päeval tasemel, kus ei pea enam raha pärast muretsema. Naistööl on Kristuse teenimiseks suur potentsiaal. Üksteisega kohtudes nii Eestis kui välismaal saame tugevust mittekristlikus maailmas hakkama saamiseks ja üksteise toetamiseks. Oleme ju üks Kristuse ihu.
