10/2010
Tiina Kask Jõgevalt
Naiste sügispäevale „Värsked värvid", 9. oktoober Tartu Salem, kutsuva flaieri andis mulle abikaasa. Mu esimene reaktsioon oli, et sügises pole ju midagi värsket, vastupidi – kõik on hoopis närtsimas, kuivamas. Aga mina? Kas mina olen värske? Äkki hoopis kuivetun vaikselt? Otsustasin osaleda, seda enam, et ma pole varem naiste sügis- ega kevadpäevadest osa võtnud. Minuga liitusid veel kaks noort naist meie kogudusest ja nii meie sõit laupäeva hommikul Tartu poole algaski. Milline hommik! Tunnistan, et juba autos sain aru, et sügisel on tegelikult võimsad värvid. Päike, mis tungis läbi hommikuse udu, tegi kogu ümbritseva värvilise metsa salapäraseks. Hallased põllud ja niiske asfalt sätendasid päikese käes nii võimsalt, et silmad kippusid vägisi vesiseks.
.Salemi kirikus võeti meid armsasti vastu. Avaettekande pidas Jael Puusaag, meie liidu misjonär Bosnias. Ta rääkis teemal: mis paneb Jumala naeratama? Jumal naeratab, kui me lihtsalt oleme temaga, kui me õpime midagi, mida ta meile on ilmutanud. Jumal naeratab, kui keegi teeb tema lapsele head ning kui me oskame üksteisega olla head. Jumal naeratab, kui me tahame olla tema sarnased. Ettekandega haakus väga hästi ka sügispäevaks valitud kirjakoht: „Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab.
Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, Ta tunneb hõisates sinust rõõmu." (Sf 3:17) Kelle või mille pärast mina viimati rõõmustasin? Hõiskasin? Kirun üsna sageli eestlase tuima loomust, aga pidin endasse vaadates tõdema, et ei suuda meenutada, mis oleks mind hiljuti hõiskama pannud. Isegi kui süda hõiskab sees, on kaks jalga ikka kindlalt maa peal. Tegelikult tahaks küll vahel lapse kombel rõõmust hüpata ja hõisata. Aga mõtle, Jumal seda just teebki! Ta hõiskab ja rõõmustab sinu pärast. Küll on hea, et meil on Isa, kes vaatab me peale ja naeratab.
Karita Kibuspuu rääkis teemal, mis paneb meid naeratama. Refereerides ettekandjat, siis naeratus on inimese südameseisundi pinnavirvendus. Millises seisundis on minu süda? Kas minu näol on sagedamini naeratus või hoopis korts kulmude vahel? Küll on hea, et vahel saab rahulikult maha istuda ja mõelda sellele, mis mu südames õieti toimub. Karita keskendus läbipõlemisele ja selle vältimisele. Mõned mõtted Karita ettekandest. Igal inimesel on „akud", mis erinevalt telefoniakudest ei anna meile piiksuga märku, et oleks vaja laadimist. Küll on aga igal inimesel oma „signaal", mida me peaks õppima tähele panema. Parem on ennetada läbipõlemist kui taastada läbipõlenut. Karita kutsus naisi üles mõtlema selle peale, mis on see, mis meid täidab. Kergem küsimus on: mis mind kulutab ja tühjendab? Kuid ikkagi peame leidma selle, mis meid täidab. Karita kutsus naisi üles ennast tundma õppima, tundma ära oma annid ja talendid. Vabanema saatana kahest suurimast relvast: süütundest ja hirmudest, et igal päeval end uuesti Jumalale pühendades võiksime näha end Jumalale naeratamas. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Jumal naeratab, kui me tema poole pöördume ja meie naeratame, kui me tema juurde läheme. Nii lihtne see ongi! Naeratagem siis ometi rohkem.
Jumal naeratab, kui me tema poole pöördume ja meie naeratame, kui me tema juurde läheme.
Peale lõunat jaguneti gruppidesse. Janice Viinalass rääkis vaimulikuks emaks olemisest, Katri Tammsaare teemaks olid tegusad naised ja Margaret Kaljuste tutvustas DNA gruppe. Karin Raja kutsus üles värskendama ja tugevdama oma usku Jumalasse ja tema tõotustesse. Päeva lõpetas eestpalveteenistus. Palju värve ja värskust teie kõikide päevadesse!
Kallid naised, naeratame!
