01/2013
Maria Tamsalu, Rapla Vabakoguduse naistöö juht
Miks ma vajan teist naist enda kõrvale? Saaks ju ilma ka hakkama, siiani olen saanud. Kas siis need, kes käivad naiste osadusgrupis, on kuidagi paremas olukorras? Kui sind huvitab, kuidas naiste osadus mõjutab elusid, siis siin on üks lugu sellest, kuidas areneb naistöö Rapla Vabakoguduses.
Talvi, kuidas "Sa ei ole üksi!" alguse sai?
2008. aasta suvel oma abikaasa kõrval Rapla Vabakogudust teenides tundsin, et mina ei jaksa enam koguduse naiste muresid üksinda kanda. Oma palvekambris Jeesusele koormaid üle andes sain sõnumi: "Sa ei ole üksi"! Selleks ajaks oli Issand vorminud ja kasvatanud minu kõrvale mitmed armsad noored naised, kellele võisin naistöö üle anda. Minu koormad said võetud, ülesanded jagatud. See töö on kandnud head vilja. Sai rajatud mitu osadusgruppi, kes lisaks üksteise eest palvetamisele ja Sõna uurimisele teevad ka praktilisi armastustegusid: lähevad kellegi koju appi mõnd tööd tegema, korraldavad koormatud ja väsinud pereemale üllatussünnipäeva. Saades teada tõsisematest probleemidest, hoolitsevad selle eest, et inimene saaks vajadusel edasi suunatud, toetavad sõltuvusprobleemidest väljatulekul või lähevad üheskoos metsa seenele.
Mina ei osanud arvatagi, et Jumal tahab mind kasutada naistetöös. Mu elus oli parasjagu väga keeruline ja raske periood ning inimlikult mõeldes oleks ma olnud viimane, kes selleks sobib. "Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand." (Js 55:8) Kui Talvi küsis minult, kas ma tahaks hakata naistegrupi juhiks, siis sellel hetkel oli mul rahu südames ja ma teadsin, et see on Jumala tahe.
.
Me kasvasime kokku ja tundsime rõõmu, et saame olla üksteisele toeks, anda nõu ja kuulda, kuidas keegi teine on leidnud lahenduse keerulises olukorras, armastada ja olla armastatud. Meie grupi traditsiooniks on saanud kokandusalased eksperimendid (nii mõnigi meist on avastanud, et oskab hästi süüa teha), palvering, milles on igaühel võimalus rääkida oma muredest ja tänada Jumalat ning kristlike raamatute lugemine ja nende üle arutamine. On olnud ka väikeseid talguid: puude ladumist, koristustöödel abistamist jne. Mulle meeldib, et grupis oleme kõik erinevad ja igaüks on tähtis. Iga kord leidub keegi, kes on nõus mind ära kuulama. Ma armastan oma grupi naisi kogu südamest ja eriti tänulik olen Helenile, kes oli nõus võtma grupi juhtimise enda peale.
Naiste osadusgruppide liikmete kogemusi:
Pilvi (külalislahkus ise): Mulle annab kindlustunnet see teadmine, et ükskõik, mis probleem mul elus ette tuleb, ei ole ma oma murega üksi. Võin pöörduda oma grupi liikmete poole ja tunda nende tuge ja eestpalveid. Oma palvesoovid saadame ka sõnumina grupi kõigile liikmetele. Nii oleme kogenud ka palju palvevastuseid. Minu jaoks suurim oli sõbranna tervenemine C-hepatiidist.
Edda (jutuvestja): Kui Talvi mind naiste palvegruppi kutsus, siis olin kutsututest vist kõige vanem. Arvasin, et ma ei sobi nendega kokku ja jään võõraks. Kuid üsna varsti selgus, et meil kõigil on oma erinevused, aga koos palvetamine ja oma rõõmude-murede jagamine õpetab üksteist paremini mõistma. See õpetab ka iseennast analüüsima. Grupikaaslased on mulle üsna objektiivseks peegliks, millest näen, kuhu edasi pürgida ja mida peaksin oma elus muutma.
Anna (organiseerija): mulle meeldib kodugrupis käia, sest seal ma saan olla osaduses teiste kristlastega, kuuluda ühte väiksemasse seltskonda, keda ma võin usaldada. Isegi kui ma ei saa iga kord tulla, siis saan neile oma palvesoovid edastada, minu eest palvetatakse ja tuntakse huvi, kuidas mul läheb. Tunnen grupiga pidevat kontakti ja kokku tulles on tunne, et olen seal alati oodatud!
Piret (julgustaja): Meie käime koos kord nädalas kolmandat aastat. Selle aja jooksul oleme näinud palju muutusi, palvevastuseid ja õnnistusi. Olen saanud selgeks, miks on kristlasele nii väga vajalik Jumala Sõna õppimine, osadus ja palve. Mul on olnud rõõm näha, kuidas usuõed mu kõrval kasvavad aina Kristuse sarnasemaks. See on meid kokku liitnud, kasvatanud, õpetanud evangeeliumi kuulutama ja üksteise eest hoolitsema. Julgustame kõiki naisi (ja kindlasti ka mehi) kõikides paikades moodustama kodugruppe, koos käima ja uurima Jumala armastuskirja (Piiblit). Selles peitub imeline aare – kristlase viljakas elu.
Eva (kohusetundlikkuse ja järjepidevuse kehastus): Mulle meeldib naistekal käia, sest läbi selle olen saanud Jumalast rohkem teada. Mind on see väga palju aidanud ja Jumal on andnud mulle rohkem enesekindlust ja julgust. Paar aastat tagasi ma tahtsin koguduses midagi teha, aga ei teadnud, mis see olla võiks ja ei julgenud nagu küsima ka minna. Läbi selle naisteka sain Jumala käest selguse, mida ma tegema pean ja praegu olen selle valikuga väga rahul. Jumal avab väga palju ja alati midagi uut. Soovitan, kui kellelgi on vähegi võimalik, käia kuskil grupis ja õppida ühiselt Jumala Sõna, siis minge kindlasti.
Janne (edasipürgija): Naistekas on minu jaoks sama, mis inimese jaoks hingamine. Tänu naistekale on Jumal mind kasvatanud ja õpetanud tema tahte järgi elama.
Endla (rõõmupall, päikesekiir): Naistekal olen hakanud Vanast Testamendist aru saama. Varem ei julgenud ma palvetada ega tunnistada, nüüd julgen. Vaatamata oma vanusele (80) lähen ma iga ilmaga naistekale. Tunnen südames armastust iga inimese vastu.
Eelmisel aastal käivitus ka tüdrukute grupp.
Hanna (koju naasnud talent): Elades 1,5 USAs tegi Jumal mu sees imelist tööd. Ta võttis mu elu ja vormis mind täiesti uueks. Sain Jumalalt selguse, et pean tulema tagasi Eestisse ja tunnistama inimestele sellest, kuidas ta mu elu muutis ja millest mind läbi kandis. Olin 14. eluaastast alates põletanud oma elu ja teadsin, et pean hakkama tegelema selle linna noorte tüdrukutega, et nemadki ei raiskaks oma elu tühisusele, vaid alistuksid Jumala täiuslikule vabadusele.
Nüüdseks oleme koos käinud 6 kuud ja osalejate arv on vahelduv. Oleme läbi võtnud tähtsamad teemad nagu seks, suhted, alkohol ja palju muud. Kõik teemakäsitlused baseeruvad Piiblil ja sellel, mida Jumala Sõna selle kohta räägib. Muidugi on olulisel kohal isiklikud tunnistused Jumala muutvast väest. Samuti oleme ühises osaduses mängude ja näksimise kaudu. Olen ülimalt rõõmus, et paljud mitte-kristlased noored neiud on kohal käinud ja huviga kuulanud. Jumal on seda tööd imeliselt õnnistanud ja paljud tüdrukud on mulle öelnud, et nendest õhtutest on olnud väga palju kasu. Need õhtud on meid lähendanud. Facebook'is on meil oma kommuun, kus on kõik Rapla kristlastüdrukud ja kuhu ma iga nädala alguses panen mingisuguse julgustava jutu, Piibli kirjakoha, küsimuse või midagi, mis Jumal südamesse on pannud. Samuti saavad kõik tüdrukud seal oma muresid ja rõõme jagada.
Sa ei ole üksi!
Maria Tamsalu, Rapla Vabakoguduse naistöö juht
Miks ma vajan teist naist enda kõrvale? Saaks ju ilma ka hakkama, siiani olen saanud. Kas siis need, kes käivad naiste osadusgrupis, on kuidagi paremas olukorras? Kui sind huvitab, kuidas naiste osadus mõjutab elusid, siis siin on üks lugu sellest, kuidas areneb naistöö Rapla Vabakoguduses.
Talvi, kuidas “Sa ei ole üksi!” alguse sai?
2008. aasta suvel oma abikaasa kõrval Rapla Vabakogudust teenides tundsin, et mina ei jaksa enam koguduse naiste muresid üksinda kanda. Oma palvekambris Jeesusele koormaid üle andes sain sõnumi: “Sa ei ole üksi”! Selleks ajaks oli Issand vorminud ja kasvatanud minu kõrvale mitmed armsad noored naised, kellele võisin naistöö üle anda. Minu koormad said võetud, ülesanded jagatud. See töö on kandnud head vilja. Sai rajatud mitu osadusgruppi, kes lisaks üksteise eest palvetamisele ja Sõna uurimisele teevad ka praktilisi armastustegusid: lähevad kellegi koju appi mõnd tööd tegema, korraldavad koormatud ja väsinud pereemale üllatussünnipäeva. Saades teada tõsisematest probleemidest, hoolitsevad selle eest, et inimene saaks vajadusel edasi suunatud, toetavad sõltuvusprobleemidest väljatulekul või lähevad üheskoos metsa seenele.
Mina ei osanud arvatagi, et Jumal tahab mind kasutada naistetöös. Mu elus oli parasjagu väga keeruline ja raske periood ning inimlikult mõeldes oleks ma olnud viimane, kes selleks sobib. “Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand.” (Js 55:8) Kui Talvi küsis minult, kas ma tahaks hakata naistegrupi juhiks, siis sellel hetkel oli mul rahu südames ja ma teadsin, et see on Jumala tahe.
Me kasvasime kokku ja tundsime rõõmu, et saame olla üksteisele toeks, anda nõu ja kuulda, kuidas keegi teine on leidnud lahenduse keerulises olukorras, armastada ja olla armastatud. Meie grupi traditsiooniks on saanud kokandusalased eksperimendid (nii mõnigi meist on avastanud, et oskab hästi süüa teha), palvering, milles on igaühel võimalus rääkida oma muredest ja tänada Jumalat ning kristlike raamatute lugemine ja nende üle arutamine. On olnud ka väikeseid talguid: puude ladumist, koristustöödel abistamist jne. Mulle meeldib, et grupis oleme kõik erinevad ja igaüks on tähtis. Iga kord leidub keegi, kes on nõus mind ära kuulama. Ma armastan oma grupi naisi kogu südamest ja eriti tänulik olen Helenile, kes oli nõus võtma grupi juhtimise enda peale.
Naiste osadusgruppide liikmete kogemusi:
Pilvi (külalislahkus ise): Mulle annab kindlustunnet see teadmine, et ükskõik, mis probleem mul elus ette tuleb, ei ole ma oma murega üksi. Võin pöörduda oma grupi liikmete poole ja tunda nende tuge ja eestpalveid. Oma palvesoovid saadame ka sõnumina grupi kõigile liikmetele. Nii oleme kogenud ka palju palvevastuseid. Minu jaoks suurim oli sõbranna tervenemine C-hepatiidist.
Edda (jutuvestja): Kui Talvi mind naiste palvegruppi kutsus, siis olin kutsututest vist kõige vanem. Arvasin, et ma ei sobi nendega kokku ja jään võõraks. Kuid üsna varsti selgus, et meil kõigil on oma erinevused, aga koos palvetamine ja oma rõõmude-murede jagamine õpetab üksteist paremini mõistma. See õpetab ka iseennast analüüsima. Grupikaaslased on mulle üsna objektiivseks peegliks, millest näen, kuhu edasi pürgida ja mida peaksin oma elus muutma.
Anna (organiseerija): mulle meeldib kodugrupis käia, sest seal ma saan olla osaduses teiste kristlastega, kuuluda ühte väiksemasse seltskonda, keda ma võin usaldada. Isegi kui ma ei saa iga kord tulla, siis saan neile oma palvesoovid edastada, minu eest palvetatakse ja tuntakse huvi, kuidas mul läheb. Tunnen grupiga pidevat kontakti ja kokku tulles on tunne, et olen seal alati oodatud!
Piret (julgustaja): Meie käime koos kord nädalas kolmandat aastat. Selle aja jooksul oleme näinud palju muutusi, palvevastuseid ja õnnistusi. Olen saanud selgeks, miks on kristlasele nii väga vajalik Jumala Sõna õppimine, osadus ja palve. Mul on olnud rõõm näha, kuidas usuõed mu kõrval kasvavad aina Kristuse sarnasemaks. See on meid kokku liitnud, kasvatanud, õpetanud evangeeliumi kuulutama ja üksteise eest hoolitsema. Julgustame kõiki naisi (ja kindlasti ka mehi) kõikides paikades moodustama kodugruppe, koos käima ja uurima Jumala armastuskirja (Piiblit). Selles peitub imeline aare – kristlase viljakas elu.
Eva (kohusetundlikkuse ja järjepidevuse kehastus): Mulle meeldib naistekal käia, sest läbi selle olen saanud Jumalast rohkem teada. Mind on see väga palju aidanud ja Jumal on andnud mulle rohkem enesekindlust ja julgust. Paar aastat tagasi ma tahtsin koguduses midagi teha, aga ei teadnud, mis see olla võiks ja ei julgenud nagu küsima ka minna. Läbi selle naisteka sain Jumala käest selguse, mida ma tegema pean ja praegu olen selle valikuga väga rahul. Jumal avab väga palju ja alati midagi uut. Soovitan, kui kellelgi on vähegi võimalik, käia kuskil grupis ja õppida ühiselt Jumala Sõna, siis minge kindlasti.
Janne (edasipürgija): Naistekas on minu jaoks sama, mis inimese jaoks hingamine. Tänu naistekale on Jumal mind kasvatanud ja õpetanud tema tahte järgi elama.
Endla (rõõmupall, päikesekiir): Naistekal olen hakanud Vanast Testamendist aru saama. Varem ei julgenud ma palvetada ega tunnistada, nüüd julgen. Vaatamata oma vanusele (80) lähen ma iga ilmaga naistekale. Tunnen südames armastust iga inimese vastu.
Eelmisel aastal käivitus ka tüdrukute grupp.
Hanna (koju naasnud talent): Elades 1,5 USAs tegi Jumal mu sees imelist tööd. Ta võttis mu elu ja vormis mind täiesti uueks. Sain Jumalalt selguse, et pean tulema tagasi Eestisse ja tunnistama inimestele sellest, kuidas ta mu elu muutis ja millest mind läbi kandis. Olin 14. eluaastast alates põletanud oma elu ja teadsin, et pean hakkama tegelema selle linna noorte tüdrukutega, et nemadki ei raiskaks oma elu tühisusele, vaid alistuksid Jumala täiuslikule vabadusele.
Nüüdseks oleme koos käinud 6 kuud ja osalejate arv on vahelduv. Oleme läbi võtnud tähtsamad teemad nagu seks, suhted, alkohol ja palju muud. Kõik teemakäsitlused baseeruvad Piiblil ja sellel, mida Jumala Sõna selle kohta räägib. Muidugi on olulisel kohal isiklikud tunnistused Jumala muutvast väest. Samuti oleme ühises osaduses mängude ja näksimise kaudu. Olen ülimalt rõõmus, et paljud mitte-kristlased noored neiud on kohal käinud ja huviga kuulanud. Jumal on seda tööd imeliselt õnnistanud ja paljud tüdrukud on mulle öelnud, et nendest õhtutest on olnud väga palju kasu. Need õhtud on meid lähendanud. Facebook`is on meil oma kommuun, kus on kõik Rapla kristlastüdrukud ja kuhu ma iga nädala alguses panen mingisuguse julgustava jutu, Piibli kirjakoha, küsimuse või midagi, mis Jumal südamesse on pannud. Samuti saavad kõik tüdrukud seal oma muresid ja rõõme jagada.
14_tamaara_synnipaeval.jpg Foto Lembit Tubli. Fotograaf Mare oli välja otsinud kunagi tehtud kauni portree ja nüüd sai Tamaara selle kingituseks lilledega kaunistatud raamis.
14_pilvi_juures.jpg Foto Tamaara Tubli. Reede õhtuti saame kokku Pilvi hubases alumises toas, kus Rapla Vabakogudus käis koos juba enne kogudusehoone saamist.
15_jutlus Foto Hanna Saard. Jumala Sõna ühine õppimine annab meile uue arusaamise Jumala võimsast olemusest.
15_suvine tund.jpg Foto Allar Saard. Mõnikord teeme koos Türi naistegrupiga tundi: õpime koos, jagame oma mõtteid ja kogemusi.
Eelmisel aastal käivitus ka tüdrukute grupp.
