Küsimusi esitas Eve Saumets, KUSi õppeprorektor
Andres, kui kaua Sa oled Seminaris õppejõu ametit pidanud?
Sel sügisel saab 21 aastat. Pärast keskkooli alustasin Tartus eesti keele ja kirjanduse õpinguid. Siis tuli minna Nõukogude armeesse. Sõjaväest naastes ei olnud enam motivatsiooni jätkata filoloogi teed. Ühinesin teisel õppeaastal vastavatud Seminari esimese kursusega. 1992. aastal avanes võimalus jätkata õpinguid Saksamaal. Tegin Hamburgi Baptisti Seminaris läbi nn „kandidaadiaasta", mis tähendas süvendatud ettevalmistust tulevaseks pastoritööks ja keskendumist kirikuloole. Kodumaal tuli juba järgmisest kuust alustada esimeste kirikuloo loengute lugemist.
Kuidas sattusid just kirikulugu õpetama?
Seminaris sain õppida veel Robert Võsu, meie vendluse kirikuloo grand old man, käe all. Tema tasakaalukus, eruditsioon, põhjalikkus ja suur töövõime on mind õppejõuks saamise teel kõige enam mõjutanud. Ka minu raamatukirg on päritud Võsult: „Kui võimalik, hangi endale erialaseid raamatuid – küll tuleb aeg, mil neid lugeda!" Hamburgi päevil süvendas armastust kirikuloo teemade (ristijateliikumine, pietism, reformeeritud kristlus), aga ka hümnoloogia vastu sealne legendaarne ajaloolane Günter Balders. Robert Võsu ja rektor Peeter Roosimaa tulevikuplaanid osutusid kodus reaalsuseks ja mul tuli astuda auditooriumi ette, kus istus minust ka vanemaid ja elukogenumaid kaastudengeid. Järgnesid kraadiõpingud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.
Millist kasu annavad teadmised kiriku ajaloost?
Siinkohal annan sõna mõnele vaimulikust töötegijast tudengile, kes on pidanud sellele küsimusele õpingute käigus vastama:
„Isiklikus plaanis aitavad kirikuloo õpingud leida usule kinnitust läbi kahtluste ja kirikulooliste veidruste jada. Meil on vaja mõista nii kaasaegseid kui minevikus tegutsenud kristlasi. Me ei leiuta ju midagi uut. Ehk aitab kirikulugu avastada seda, mis on toimivad printsiibid ajastust olenemata."
„Kirikulugu on vajalik ka selleks, et näha oma konfessiooni traditsiooni laiemas taustsüsteemis ning olla seeläbi tahtlik ja ka võimeline dialoogiks."
„Kirikulugu annab meile teatud identiteedi, kes me oleme ja kust me tuleme ning sellisel juhul on kergem ka mõista, kuhu me läheme."
Lisaksin omalt poolt vaid ühe mõtte: Jumal ilmutas end Iisraelile ajaloolises tegutsemises. Mooses õpetas isasid, et kui nende lapsed küsivad Jumala seaduste ja tahte kohta, peaksid nad vastama näidetega ajaloost (5Ms 6:20–25). Kui me näeme ka endid ühe osana suurest seoste loost ja õpime seal tundma Jumala tegutsemist, siis võime koos Moosesega tõdeda, et „Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest".
Miks meenutavad üliõpilased Sind kui põhjalikku ja oma aines detailidesse laskuvat õppejõudu?
Küllap see aastatega isegi süveneb, sest kasvab ka teadmine ja arusaamine ning kui lähimälu nõrgeneb, siis ammu toimunud asjad püsivad ikka meeles. Pealegi pikeneb kirikulugu kui selline iga aastaga... Samas tuleb tunnistada, et teoloogilise hariduse korduva reformimise käigus on kirikulugu kui terviklik distsipliin mahuliselt kaotanud. Võrreldes algusajaga on üldise kirikuloo maht Seminaris vähenenud üle kahe korra. Võib-olla on sellest võitnud sisult kaasaegsemad õppeained, kuid kaotajaks on siiski tudeng, kel tuleb materjali läbitöötamisel ise rohkem vaeva näha ja omal käel seoseid avastada ning tervikpilti aduda. Kasvav nõudlus „vaimse kiirtoidu" järele ja süvenev pinnapealsus on paraku tänase hariduse nähtavad varjuküljed.
Sinu soov Teekäija lugejatele?
Olgem Jumalale siiralt tänulikud, et meil on olnud Seminar nii esimese vabariigi kui ka viimase veerandsaja aasta jooksul. Soovin, et näeksime ja mõistaksime selle kingituse tähendust ja väärtust jumalikus seoste ajaloos.
Seminar on oluline teetähis meie vendluse teekonnal koos Jumalaga. Selle loomine, raskustes püsimajäämine ja areng on olnud märk Jumala armust. Ärgem seda siis unustagem, vaid rääkigem sellest oma lastele! Samuti palugem Jumala kätte seminari tulevik, et ka meie lapsed ja lapselapsed näeksid selles Jumala armu ja au.
