07-08.2017 
Einike Pilli, KUSi rektor
Kokku 28 palverändurit rändasid Pühajõelt Karepani. Noorim teeline oli 13 ja vanim 61. Viiel päeval läbisime 78 kilomeetrit ja nägime palju ilusat. Kõige pikem päev oli 20-kilomeetrine. Reisisime kergelt – asjad viidi autodega sihtkohta ja kaasas kandsime ainult päeva jooksul vajalikku. Telefonid ja arvutid olid välja lülitatud.
Kaasas oli neid, kes palvetavad iga päev, aga ka neid, kes alles palve tähendust otsivad. Minu jaoks pole ilusamat pilti misjonist kui ühiselt käidud tee ja jagatud lood. Koos saadi tolmuseks ja vihmast märjaks, koos kogeti väsimust teelkäimisest ja uut värskust mereveest, koos palvetati ja lauldi.
Rännak algas Toilas. Mulle isiklikult oli täielikuks üllatuseks Oru park – roosid olid täies õies! Mõtlesin, et olen käinud Versailles's ja Veronas, aga näe, Orule pole veel sattunud... Toilast läksime edasi Valastele, siis Kundasse. Pühapäeval, peale 
jumalateenistust külalistemaja köögis, ronisime Toolse linnuse varemetel. Rännaku lõpetasime leivamurdmisega Karepa liivarannal.
Hommikupoolikud kõndisime vaikuses, pealelõunal otsisime väsimusemõtete peletamiseks endale vestluspartneri, kellega teed ja oma lugu jagada. Päeva lõpus käisime saunas. Nende päevade tormihoiatus ei täitunud, küll aga vaimustas meid meri oma ookeanisarnaste lainetega. Kui teekonnal tuli vahel ka meenutustega kaasnevaid pisaraid pühkida, siis koos lainetes pead vee peal hoides kogesime hõiskamist ja lapselikku rõõmu. Õhturingis jagasime muljeid, kuulasime Joel-Markuse luuletusi ja laulsime koos Helenaga.
„Nautisin täiega ja tundsin end hoituna… Heade inimeste pilku ja päriselt hoolimist oli matkal tunda.” (Kairit)
„Jalad on natuke valusad, aga see läheb üle. Sain kõndida lõpuni, see oli minu jaoks oluline.” (Triinu)
„Meelde jäävad: vaikne enesesse keskenemine, turgutavad dialoogid, uued triibud Joosepi lugudes, Heli seatud rajad, Meego mõttesügavus, Einikese energia, samm-sammult astutud kilomeetrid ja sügav tänutunne.” (Lii ja Tarmo)
„Mulle meeldis täielikus vaikuses kõndida, ilma kohustuseta rääkida ja olla avatult sotsiaalne.” (Auli)
„Mõistsin sügavamalt, et Jumala imed on väikesed – aga need toimuvad kogu aeg! Kuid me ise peame avama ennast nende hetkede ehtsuse ja ilu märkamiseks.” (Külli) 
Palverännakul „Usutav unistaja” rääkisid Meego ja Einike läbi viie päeva Joosepi-lugusid. Osalejad said tõmmata mitmeid paralleele oma eluga. Keda kõnetas unistuste, keda ebaõigluse või sisemise vangistuse teema. Mõni tundis ära oma elu suured vastutused, teine andestamisvajaduse. Joosepi loo lõpuosa annab selgelt märku, et „asi pole temas”, vaid palju suuremas, lausa globaalses Jumala plaanis, milles ta osales. Seepärast tasubki teha oma tööd suure südamega, olla ustav ja anda andeks.
„Rännakul saab selgeks, mis on tegelikult oluline ja kui väikestest asjadest võib olla rõõmu – kuivad riided, soe saun ja imelised kaasteelised.” (Riina)
„Oleme harjunud saama, aga andmisrõõm oli vägev – andsime kõik oma jõu ja julguse, et minna – jõudsime „Ühiselt koos Jumalaga”.” (Kersti)
Palveteekonna keskel, reede õhtul, toimus seminari teine suveõhtukool, kus Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskop Makarios rääkis õigeusu spiritualiteedist. Meile
oli eriti tähendusrikas tema mõtisklus palve ja teoloogia omavahelistest seostest. Selles oli palju äratundmist ka vabakirikutes kasvanud teelistele. Piiskop kõneles, et ta ei taha saada päästetud üksi, vaid koos teistega. Eestimaalastest rääkides väljendas ta igatsust, et kristlased leiaksid taas oma apostelliku läkituse minna ja teha Kristus Eesti inimeste elus tuntud Suuruseks. Kuulajate küsimustele vastamise järel kutsus aga piiskop suveõhtukoolis osalenuid palveks vakatuma. 
„Mõistsin, et need viis päeva koos Jumalaga olid teooriaks ja tõeliselt pannakse kogetu ja õpitu proovile argipäeva naastes – ka seal on vaja hetkes olemist ja osadust taevase Isaga.” (Daire)
„Kõike toimekat kõrvale jättes, kohal olles ja vaikides kõndides saab süda avaneda Jumalale, kes hakkab rääkima ümbritseva loodu kaudu, meelde tuletama kohti oma Sõnast ja südant oma vaikse häälega puudutama. Teiste rändajatega seda jagades saavad need kogemused veel elavamaks ja osaks millestki suuremast.” (Helena)
„Minu poolt oli rännaku tulemuseks uus lootus Jumala tahte järgi minna ja tasapisi hakata leidma ennast, kelle kaotasin 34 aastat tagasi. Seda on nii raske sõnadesse panna...” (Heli)
Järgmisel aastal plaanime kahte palverännakut – kevadist ühepäevast noortele ja viiepäevast palve-teemalist rännakut suvel, 17.–21. juunil 2018. Suvisel rännakul toimub külalise, TCMI rektori Tony Twisti juhtimisel palvekoolitus. „Raiusin järgmise aasta rännaku aja endale kalendrisse,” ütles Hardo. Kui tahad ka mahtuda maksimaalselt 22 osaleja hulka, tasub teha sedasama.
