11/2017 
Einike Pilli, KUSi rektor
Kadi, Sa oled nüüd aasta ja natuke peale seminaris õppinud ja õppejuhina töötanud. Mis vahe on Su ettekujutusel ja tegelikkusel?
Seminari tulles ma isegi ei seadnud mingeid ootusi, aga ma võin öelda, et tegelikkus on ikkagi parem, kui arvasin. Ma ei osanud oodatagi, et Seminari töö ja seal õppimine võiks nii huvitav olla. Võib-olla eeldasin oma koolikogemuse põhjal rohkem sellist „kooli-likkust”, kuid leidsin eest hoopis soojema ja elavama atmosfääri.
Ka töö osas astusin lihtsalt julge sammu teadmata – ma pole ju seda tööd õppinud. Olen avastanud, et töö on väljakutsuvam, kui eeldasin – mitte et tööga toimetulek oleks keeruline, vaid see pakub palju võimalusi ennast pidevalt arendada ja Jumalat usaldades oma telginööre laiendada. Üks laiem avastus on olnud julgelt unistamine ja selle nägemine, et Jumalast innustunud inimesed viivad neid unistusi ka ellu. Mind paneb ikka ja jälle hämmastuma, millise kergusega need mulle esmapilgul päris suured asjad Seminaris ellu ärkavad.
Oled korraga üliõpilane ja õppejuht – kas need rollid lähevad vahel konflikti ka?
Ma vahel ikka viskan nalja, et olen kergelt skisofreeniline, et n-ö 2in1, kuid tegelikult ma pole veel tundnud, et oleksin rollikonflikti sattunud. Pigem on see igas mõttes kasulik olnud. Mõistan tudengite seisukohti hästi, kuna olen ise ka tudeng, ja saan oma töös nendega arvestada. Samas pean vahel endale samasugust loengut nagu mõnele tudengile – „Tee nüüd oma õppimised ka ära! Sa võiks ju eeskujuks olla õigeaegselt esitatud töödega!”
Olen avastanud, et tööülesannetega tegelemine tuleb kergemalt kui õppimine. Vahel on kahju, et aega on nii vähe – häid ideid, mida teha selleks, et õpikeskkonda parandada ja arendada, hüppab ikka ja jälle pähe, aga ajaressuss on piiratud, kuna istun ka ise loengutes. Pigem on jah kahju, et oleks ma ainult õpilane – kui palju enam ma suudaks keskenduda õppimisele – või kui ma oleks ainult õppejuht, siis ma jõuaks palju paremini tudengitega tegeleda. Aga „oleksid“ ja „poleksid“ pidavat halvad olema, seega olen üsna rahul oma 2in1-ga.
Mida oled seminaris õppinud ja kuidas seda rakendanud?
Seminaris olen palju õppinud mõtestama oma usku ja õppinud nägema suurt pilti, kuid samas minema ka detailidesse. Ühe vestluse käigus avastasin, et suurest hulgast õpitud materjalist on midagi külge jäänud! Avastasin, et oskan paremini vastata noorte küsimustele kui varem. See oli ka üks põhjusi, miks ma õppida tahtsin – kui keegi küsib mu usu kohta, siis ma oskan talle vastata. 
Aitad kaasa ka LNK töös. Miks peaks noorsootöötaja õppima Seminaris?
Kui teed noortetööd, siis avastad, et noored küsivad küsimusi. Nad vajavad ausaid ja õigesti suunatud vastuseid. See pole aga alati lihtne, eriti kui enda usu, kogemuste ja teadmiste pagas on väike. Nende küsimused on keerulised ja läbi põimunud tänapäeva hoiakutest ning väärtustest. Olen näinud, et Seminaris õpitu on aidanud mind paremini usku mõtestada. Ühtlasi on olnud tore jagada oma kogemusi Seminari keskkonnas teiste noorsootöötajatega ja neilt õppida.
Olen õppinud Tallinna Ülikoolis noorsootööd ja näinud, mida kujutab endast riiklik noorsootöö. Miks peaks koguduste noorsootöö vähem professionaalne olema kui ilmalik? Ka kirikus võiks noorsootöötajad tunda aregupsühholoogiat ja kultuuri ning lisaks teada, mida ja miks nad usuvad. Ilma pideva õppimiseta pole ju professionaalsust. Usun, et Jumalale meeldib õppimisaldis inimene.
