12/2017
Kaur Paldre, 4. kursuse tudeng
Kui 7. detsembri koolipäev lõppes, polnud tudengitel enam vaja tõsta kätt, et õpetajalt midagi küsida, vaid riputada kuusepuu külge ehted. Käes oli õppeaasta oodatud täht-sündmus – Kõrgema Usuteadusliku Seminari jõulupidu.
Hiljuti on siin saanud tavaks lisada pidulikule jõulurõivale väike vimka. Kord pidi tulema huvitava peakattega, mullu leidma pilkupüüdva lipsu ja seekord anti võimalus täiesti võimatutele sokkidele. Seminariperes teatakse, et elu peab olema meeltparandav, aga vahel ka meeltlahutav. Õhtu pealkiri „Võta kingad jalast” ühendas omavahel mõlemad – koduse õhtu lähedastega ja meenutas Jumala sõna: „Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha!” (Jos 5:15).
Rektor Einike Pilli tervitussõna julgustas üliõpilasi ja õppejõude olema „emadeks” ja „isadeks” maailmas, kus on palju muret ja kurbust, sest Jumala Poeg näitas meile ise eeskuju, otsekui „võttes kingad jalast”, sündides inimkonna keskele.
Peale tervitust maitsti jõulutoitu. Saabus ka jõuluvana, kes tavapärasest kõhnem välja nägi. Põhjuseks see, et põhjapõder on lõpuks pensionil ja nüüdsest sõidutab ta end ise. Iga laps sai piparkooke ja mandariine täistuubitud jõulusoki ning kingist ei jäänud ilma ka tudengid.
Muusikalise vaheosa täitsid Regiina ja Ardi Viires. Need palad olid küll mõeldud rohkem taustamuusikana, aga Ardi kitarrimängu kuuldes oli mul raske samal ajal mingile jutuajamisele keskenduda. Tõeliselt mõnus.
EKB Liidu president Erki Tamm jagas mõtteid patusest naisest, kes võidis Jeesuse jalgu (Lk 7). Ta kutsus üles mõtlema oma käimistele möödunud aasta teedel ja jõudis välja selleni, et tegelikult soovib Jeesus ka meie „jalgu pesta”, pakkuda oma armu. Kas oleme valmis seda vastu võtma? See küsimus juhtis kõiki üksteise eest palvetama.
Näen Seminari keskkonnana, kus on viimasel ajal järjest paremini õnnestunud ühendada üksteise alandlik teenimine, pere-tunde loomine, lõbusus ning sügavus, mis on elumuutev ja edasiviiv. Selle aasta jõulupidu peegeldas minu arvates suurt osa sellest väga hästi.