09/2018 
Anneli Võso, Seminari teise kursuse tudeng
Viljandi baptistikoguduses ei olnud 26. augusti pühapäev sugugi tavaline. Avar ja kaunis kirik oli täis mittetavapäraseid nägusid, hõikeid, tervitusi, kallistusi ja suurt siirast rõõmu – seminaristid, nii üliõpilased kui õppejõud, olid taas kokku saanud! Koguduse jumalateenistus oli üksiti ka KUSi uue õppeaasta avasessi aktus.
Leho Paldre nimetas oma Piibli teoloogia loengus just seesugust teenimise mustrit praktiliseks teoloogiaks.
Põnevaim osa kogu sündmusest oli aga kindlasti uute seminaristide nägemine. Alles eelmisel aastal sai ise seal usurahva ees uustulnukate rivis seistud (meid oli toona 12!) ja sel aastal ei ole rida mitte oluliselt lühem – tervelt 11!
Avaaktuste Viljandis pidamist võib vist juba väikest viisi traditsiooniks nimetada, sest see toimus siin juba kolmandat korda. Kui pikk on aga traditsioon, et sellele järgnev avasess EKB Liidu puhkebaasis Nuutsakul toimub, teavad küll ainult vanad olijad.
Esimene õppenädal kujunes väga põnevaks, sest põhirõhk oli seekord kohe spetsialiseerumisainetel. Tudengid jagunesid, hoolimata kursusest, kolmeks – teoloogia, noorte- ja lastetöö ning koguduste rajamise ja arendamise suund. Viimase suuna loengutes osales külalisena ka EKB Liidu president Erki Tamm, kes lisas niigi põnevale teemale veel kõvasti vürtsi juurde.
Põhisuundade kõrval tegime algust ka andidepõhise meeskonnatöö ja juhtimise ning hingehoiu loengutega. Ei tea, kas see tulenes läbivõetud õppematerjalist ja Tõnu Lehtsaare kohalolekust või millestki muust, aga seekordne sess tervikuna kujuneski omakeskis kuidagi eriliselt hingehoidlikuks. Õhtuti tekkis peale õppetööd ikka spontaanseid vestlusi ja gruppe, kus kuulati, pihiti, nuteti, naerdi ja palvetati üksteise eest. Oli olukordade määratlemist, kõrvaltvaatamist, julgustamist, vabastuspalveid, Jumala kiitust ja ülistust üle elude ja olukordade. Oli hommikuid, mis saabusid kuidagi liiga ootamatult, sest käigupealt tekkinud hingehoidlikud vestlused olid kestnud kaugelt üle südaöö. Mõningad osalejad olid juba pidžaamas ja toasussides. Ühe vestluse käigus jõi (hinge)hoitav sujuvalt ära ka (hinge)hoidja lauale asetatud hambapesuvee, kuna too oli just olnud teel õhtustele hügieenitoimingutele. Kas pole see mitte tõeline teenimine? Leho Paldre nimetas oma Piibli teoloogia loengus just seesugust teenimise mustrit praktiliseks teoloogiaks.
KUS on minu meelest eriline kõrgkool. Meid on lihtsalt nii pisuke hulgake – sel õppeaastal kokku 54 tudengit. Sellises peres pole palju kurdetud laialivalgumist, vaid seminaristidel on omavahel head ja soojad ning läbipõimunud suhted. Kuidagi ei saa mainimata jätta ka Nuutsaku rolli selles. Kogu kooliperega koos veedetud ühised kolm päeva seal metsas, nii akadeemilises kui täiesti vabas vormis, on ikka tõeline taeva kingitus, mis saab meid siduda ühtse meeskonnana toimivaks tiimiks Jumala riigis.
Vaatan täna tagasi sellele, mida ütlesin aasta tagasi verivärske esmakursuslasena peale esimest sessi – „Minule tundub, et seminaris õppimise väärtuste pingerida on selline: kõige tähtsam on lasta kujundada oma isiksus Jeesust järgivaks jüngriks; teiseks on üliväärtuslikud need suhted, mis õppimise aja jooksul tekivad; ning kolmandaks – diplom on ainult lisaboonus, mille sa veel pealekauba kaasa saad.” – ja võin täie teadmisega öelda, et just täpselt nii ongi.
