Juuni 2019 
Annemõisa seminarihoonele pandi nurgakivi 5. novembril 1992. Avaaktus koos 48 tudengiga toimus 12. septembril 1994. Annetajate „kuldraamatust“ loeme Eesti koguduste nimed, kes ohverdasid vähemalt 100 Eesti krooni. Teekäija küsis majarahvalt 25 aasta meenutusi. Vaata ka: „SEMINARI vilistlased meenutavad”, Teekäija 04.2012.
Toomas Vardja: Minu esimene isiklik kaamera oli Siim Teekli poolt kingitud väike fotoaparaat. Sellega palju videosid ei teinud, aga esimene montaaž oli minu esimesest päevast KUSis. Video kvaliteet on kehv, aga siiski on näha mitmeid põnevaid inimesi: https://youtu.be/QX24MmQgZv8.
Maarja Larson: Mulle oli südamelähedane hingehoiu teema. Mäletan Meego Remmeli loengust, et haiglakülastusel kellegi padja kohendamine võib olla hingehoidlik. Nüüd hooldusõena töötades kohendan paljude inimeste patjasid. Meeldisid ka kreeka ja heebrea keel, kuna need tundusid mulle justkui matemaatika, kus saab valemi järgi õiged lahendused leida. Lauldes siin Ameerikas kooris, tuli ette heebreakeelne laul ja oli ülimalt hea meel tuttavaid sõnu kuulda.
James Larson: Mina mäletan, et KUSis toimus palju sündmusi. Maja oli ilus ja täis igasuguseid taimi. KUS vormis, julgustas ja toetas mind edasi minema Jumala riigi töös. Suur tänu kogu majarahvale, kellega koos me õppisime ja elasime! Soovin tuult tiibadesse Tallinna liikumisel!
Peeter Roosimaa: Kui KUS juba Annemõisa hoones tegutses, tekkis unistus, et kool võiks saada endale praktikabaasi hooldekodu ja hospiitsi näol. Oma abi selleks lubas ka meiega sidemetes olev Saksa diakooniakeskus Tabea. Nemad andsid meile esimesed ehitusplaanid ja lubasid ehitust suures osas finantseerida. Ettevõtmisest oli huvitatud ka Tartu linnavalitsus. Detailplaneeringus eraldati hooldekodu tarvis maad Annemõisa tänava äärde seminari vastas. Ettevõtmine jäi aga pooleli, kui selgus, et selle hooldekodu ülalpidamise kulusid inimesed maksta ei suuda, puuduvat osa ei saa anda ka meie vendlus, samuti mitte Tartu linn. Aastad on möödunud. Nüüd paistab, et kunagine unistus, küll teisel moel ja suuremas mastaabis, on Jumala abiga siiski teostumas.
Veljo Kaptein: 1997. aastal lõpetanud kolmas lend oli tõenäoliselt üks rõõmsameelsemaid, samas ka ettevõtlikumaid ja mässumeelsemaid kursusi seminari ajaloos. Tudengielu möllu ja seiklusi mitte arvestades kristalliseeruvad mälupildis siiski suhted ja eeskujud, mis on palju olulisemad kõigest muust. Olen tänulik õppejõududele Ermo Jürmale, Peeter Roosimaale ja Joosep Tammole. Need kolm omal ajal Saksamaal Buckowis õppinud meest andsid KUSile tema tegeliku näo. Nad olid vaimulikud isiksused kindlate tõekspidamistega. Mitte nagu tuulelipud, kes ajastu moevooludega kaasa kihutavad. Teistest noorema põlvkonna õppejõududest tõstaksin esile Andres Saumetsa panust kiriku ajaloo stuudiumis. Tema põhjalikkus saadab mind tänaseni, kui mõnd kirikuloolist sündmust lahti mõtestan. Toivo Pilli homileetika kursuselt sain praktilisi näpunäiteid, mis minusugusele noorele jutlustajale kulusid marjaks ära. Seminari akadeemilise taseme kirsiks tordil olid kahtlemata Tõnu Lehtsaare religioonipsühholoogia loengud. Tänu Jumalale nende ustavate sulaste eest!
Meelis Allsalu: Tulin õppima, pehmelt öeldes, kuldses keskeas. Vist oli see teisel kursusel, kui peale igat sessiooni seminari Facebooki-lehel teada andsin, mis möödunud sessist kõige eredamalt meelde jäi. Kord oli selleks eriti maitsev hapukapsasupp, mille mainimise eest aga ühelt varasemalt KUSi lõpetajalt pragada sain. Jään siiski oma arvamuse juurde – seminari köök oli tasemel.
Mirjam Link: Seminaris töötamine tähendas mulle avaramat maailmapilti, kogukonda ja õppimist – kuigi ma polnud tudeng, käisin siiski vahel loengutes. Kolme eriilmelise rektori erinevad käekirjad („juht-kirjad?“) on minu edaspidiseid tegemisi mõjutanud. Väärikas ja koloriitne õppejõudude pakett. Paljud tudengid olid minust kogenenumad – „tööle unustatud“ õhtuseid vestlusi nendega ei loovutaks mingi hinna eest.
Ühe Oscarite gala stiilis jõulupeo üks kategooriatest, kuhu nominente sai esitada, kandis pealkirja „Käib-käib, aga ukseni ei jõua“. Mäletan, et rõõm mõnest viimaks diplomi saanud tudengist oli nagu enda lõpetamine.
Daily Adam: Seminari-majast on ainult soojad mälestused. Olin seal, kui maja avati, ja alustasin oma tudengiteed. Elasime tühjades, veel lõpetamata tubades ja jagasime omavahel kõike eluks vajalikku. Pärast lõpetamist jäin sinna raamatukogusse tööle ja korterisse. Alati olid toredad kaaslased, naabrid ja kolleegid.
Ago Rand: KUSi avaaktusel kinkisid 3. kursuse tudengid meile šokolaadimedali selgitusega, et selle võiks ära süüa siis, kui kool on lõpetatud. Minu medal ootas külmkapis pikki aastaid –, aga lõpuaktusel maitses see šokolaad väga hästi.
Teine lugu meenutab, et õppejõul on alati õigus. Nimelt olin kindel, et minu teadmised heebrea keelest on puudulikud. Ermo Jürmale eksamit andes aga selgus, et mu teadmised pole mitte „puudulikud“, vaid „kesised“, mida oli küll hea teada saada.
Tõnu Vebel: Mind kutsuti EKB Liidu uue seminarihoone ehituse koordinaatoriks. Tartu linna piir oli veel tühi ja paljas, aga Jumala Vaim oli andnud meie juhtidele selguse, et siin hakatakse jagama vaimuvalgust, millest saab osa kogu Eestimaa. Ehitamine kulges kesk üleminekuaja probleeme, aga 25 aastat tagasi algas KUSi õppetöö oma hoones. Siis pakuti mulle haldusprorektori tööd olukorras, kus koolil ja hoonel olid ainult kulutused, aga tulusid minimaalselt. Minu abikaasa Ene oli truu abiline majandustöös ja elu suures majas arenes.
Kerli Indermitte: KUS nõudis palju iseseisvat tööd: lugeda, mõtiskleda, kirjutada, kusjuures kirjanduse hulgas oli raamatuid, mida ma muidu poleks lugema juhtunud. Olen tänulik kaasteelistele, õppejõududele ja üliõpilastele, kellega kokku puutusin. Seminari nime lühend võimaldab sõnamänge: KUS on UKS? UKS on USK... Jeesus ütleb: „Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!“ (Lk 13:24).
Margus Kask: Üliõpilaspõlvest: sain seminarist abikaasa, samuti meenuvad pikad õhtused öösse vajuvad tunnid aulas klaverit mängides (pimedas).
Rektori ajast: meelde on jäänud koospalvetamised paljude üliõpilastega, kui nad oma küsimustega rektori jutule tulid. Samuti vastuste ja juhtimise otsimised palves kolleegide-õppejõududega, kui oli tarvis leida Jumala tahet ja selgust edasiminekuks.
