Evald Mänd ja tema kutsumus kirjaniku ja vaimulikuna

August 2020 18 kobin vahur
Vahur Kobini kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Me teame, et vajadus koguduse töötegijate järele on suur. Tihti otsime vastuseid praegusest olukorrast. Aga selleks, et vaadata tänasesse päeva, on tark vaadata ka paar põlvkonda tagasi. Minu Seminari lõputöö uuris Eesti tuntud kirjaniku ja vaimuliku Evald Männi kutsumust ning mida me võiksime sellest õppida. Saadud lõputööst valmis ka portreefilm.

Kas meil oleks niisugust Evald Mändi või niisugust Ain Kalmust, kui ta oleks teinud lõpliku valiku ainult ühe „kutsumuse“ kasuks?

Vajadus luua uut (video)materjali
Minu teemavaliku esimeseks ajendiks (peale isikliku huvi Evald Männi elu ja teenimistöö vastu) oli see, et kutsumuse küsimus (või hoopis selle vastuse teadmatus) võib tihti luua pingevälja tänapäeva vaimulikutööd kaaluvate inimeste elus. Leian, et minevikust õppimine võib aidata kujundada ja mõtestada vaimulike ning koguduste töötegijate praeguseid väljakutseid. Eesti Kirikute Nõukogu ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari koostöös välja antud käsiraamat „Kristlik juht ja mentorlus“ täiendab mõtet, et igaühe kutsumuses ja läkituses avaldub teatud eripära, sõltuvalt sellest, millised isikuomadused ja vaimuannid kellelgi on. Seega võib Evald Männi eripära tundmaõppimine aidata praeguseid töötegijaid.
Teiseks suuremaks põhjuseks portreefilmi loomisel on vajadus tekitada juurde videomaterjali, sest Eesti vabakirikutel on vähe populariseerivat videomaterjali meie koguduste ja ajaloo kohta. Kindlasti on ka häid näiteid. Nimetan Toomas Vardja lühifilmi EKB Liidu põhiväärtustest ja ühtsusest praeguse ja varasemate presidentide pilgu läbi (vt Teekäija 2/2017) või dokumentaalfilmi Läänemaa usulisest ärkamisest (vt Teekäija 6/2018). Vardja on oma lõputöös videokeele kasutamist põhjendanud järgmiselt: „Kogu maailm on muutumas visuaalsemaks ja tehnoloogia areng võimaldab jäädvustada materjali, mida saab hiljem ka ajaloo uurimiseks kasutada.“
Evald Männi portreefilmis olid intervjueeritavateks TÜ professor ja kirikuloolane Riho Altnurme, SA Hiiumaa Muuseumid teadusdirektor Helgi Põllo ning kirjanik/vaimulik Kaarel Väljamäe.

Antud lõputööga oli plaanis (peale portreefilmi) anda lühike ülevaade Evald Männi eluloost, kirjeldades tema vaimulikku (ja kirjanduslikku) kujunemist ja teenimist vaimuliku töötegijana nii Eestis kui paguluses. See annab ka võimaluse avada kutsumuse teemat teoloogiliselt ja tõmmata sellest paralleele Evald Männiga. Vahest just suutlikkus elada kirjandusliku ja pastoraalse kutsumuse pingeväljas oligi Evald Männi isiksuse ja töö eripäraks, mis tema panuse Eesti kultuuri- ja kirjandusmaastikul teeb meeldejäävaks. Kas meil oleks niisugust Evald Mändi või niisugust Ain Kalmust, kui ta oleks teinud lõpliku valiku ainult ühe „kutsumuse“ kasuks? 19 bl juhatus 1944

Evald Mänd rajas vabakogudusse kuuluva usklikuna teed kirjandusmaailmas.

Lühidalt Evald Männi elust ja teenimisest
Evald Mänd sündis 8. juunil 1906. aastal ja kasvas üles 20. sajandi alguses Hiiumaal Emmaste kihelkonnas Tilga külas Kalmu talus. Oma esimesed piiblitarkused sai ta kodunt, aga oma pöördumiskogemuse elas ta läbi ühel talujumalateenistusel. Peale kooliteed Hiiumaal võeti ta vastu Keila Baptisti Jutlustajate Seminari (praeguse Kõrgema Usuteadusliku Seminari eelkäija), mis lihvis tema vaimulikku kujunemist. Peale kooli lõppu teenis ta mõnda aega Tartus vaimulikuna ja samuti toimetas baptistide ajakirja Elukevade ning juhtis baptistinoorte liikumist Eestis rändsekretärina. Samuti jõudis ta käia Ameerika Ühendriikides omandamas magistrikraadi. Mõned aastad enne Nõukogude Liidu okupatsiooni jõudis ta teenida Tallinnas Allikal (koos Osvald Tärgiga) ja Kalju Baptistikoguduse pastorina. Teise maailmasõja ajal sai selgeks, et Evald Männi tegevust kodumaal ei sallita ning et tema ja ta pere elu on ohus. 1944. aastal põgeneti Rootsi ja sealt edasi USAsse. Ameerika Ühendriikides teenis ta pastorina mitu aastakümmet. Võib ka väita, et just paguluses oli ta loominguliselt kõige viljakam, kirjutades oma kõige tuntumad romaanid (nt triloogia „Jumalad lahkuvad maalt“, „Prohvet“, „Juudas“ jt). Igavikku lahkus Evald Mänd 15. novembril 2001. aastal.
Mõeldes vaimuliku teenimise pingeväljale, oskas Kaarel Väljamäe seda hästi edasi anda. Ta mainis, et „Mänd järgnes Jumalale, aga pingeväli käis varjuna kaasas. Enamus oma romaanidest kirjutas ta küpsemas eas, paguluses olles, tehes samal ajal vaimulikutööd võõras keskkonnas. Paistab, et see pingeväli, kus ta tegutses, tõi esile ka teerajamise vajaduse ja suunas käima seni käimata radu. Mänd rajas uut teed enese teadmata. Tema „teeks“ oli kahe kutsumuse väljaelamine, kaotamata Jumala antud, kõigile kehtivaid kutseid.“ 18 evaldm6nd
Nähes eelpool mainitud intervjueeritavate arusaama Evald Männist ja tema kahest „isiksusest“, oleks sobilik minul (ja miks mitte ka lugejal) anda lühike hinnang tema kutsumisele. Esiteks tekib küsimus, kuidas need kaks rolli, vaimuliku ja kirjamehe roll, omavahel sobitusid. Paguluses olles lisasid kindlasti pingeid keeleline lõhestatus (Evald Männi vaimulikutöö oli läbinisti ingliskeelne) ning identiteedikriis, mis kirjanikku võõrsil varitses.
Huvitav on ka märgata, et juba seminariõpingute ajal Keilas selgines tema jaoks vaimulik kutsumus. Kuigi Mänd pühendas end jumalariigi teenimisele, on näha, et selle taustal usaldas ta Jumalat, kes õigel ajal andis inspiratsiooni ja õige ajastuse kirjanduslikuks loominguks. Pingeväli ei kadunud ja ka see hind, mida ta pidi maksma emakeelset keskkonda kaotades, oli kõrge. Ometi oli ta nende olude kiuste viljakas nii kirjanduslikus kui vaimulikus töös.

Millised teed vajavad rajamist?
Enne uute teede rajamist on vaja kõigepealt aru saada kutsumuse teoloogilisest taustast. Jumala kutses on universaalsust (nt Mt 28:18–20; Lk 10:27) ja mõnel juhul ka spetsiifilist suunda (nt Ap 13:1–3; 1Kr 12:11–13), just nii, nagu Jumal ise tahab. Männi puhul kehtis sama põhimõte. Ta rajas vabakogudusse kuuluva usklikuna teed kirjandusmaailmas. Tal oli universaalne kutse Jumalalt, mis aktualiseerus tema elus unikaalsemalt. Mõnikord tuleb see esile kiirelt, teinekord aja ja aastate jooksul. Oswald Chambers on öelnud, et „ära kunagi tee üldprintsiipi enda kogemusest; lase Jumalal olla originaalne sinuga nõnda, nagu ta on ka teistega“.
Portreefilm ja uurimistöö avasid teemasid, mis vajavad kindlasti rohkem uurimist ja dialoogi. Näiteks, kuidas elada ja milliseid valikuid teha siis, kui kutsumus on laiem kui hetkeline töö ja leivateenimine? Usun, et see on lohutuseks ja julgustuseks praegustele töötegijatele, kes tunnevad, et nad ei mahu määratletud „kastidesse“. Evald Mänd oli küll üks teerajajatest, astudes baptisti pastorina oma loominguga (ilu)kirjanduse maastikule, aga tema „dilemma“ aitab tänapäevalgi asjakohaseid küsimusi esitada. Kes on need praegused teerajajad ja mis teed vajavad veel rajamist? Kuidas me saame neid julgustada ja ehk ka ise sellest osa olla? Usun, et meil on veel palju teha.

Täispikka versiooni lõputööst „Portreefilm Evald Männist ja tema kutsumusest kirjaniku ja vaimulikuna“ saab lugeda KUSi kodulehelt kus.kogudused.ee, valides „vilistlased“. 19 kaarelV