Märts 2022 
Teekäija saatis KUSi vilistlastele kolm küsimust.
1. Mida tähendas Sulle õppida KUSis?
2. Kuidas KUSis õppimine on mõjutanud Sinu järgnevat eluteed?
3. Kas on meenutada mõni huvitav seik KUSis õppimise ajast?
RAUL JÄRVLEPP Oleviste kogudus
* Õppimine KUSis oli üks imeline Jumala ligiolu. Eriti need õhtused osadused. Ma tunnetasin lausa füüsiliselt, kuidas Püha Vaim rõõmustas ja täitis millegi äraseletamatu heaoluga. Ma tunnen kaasa tänastele õppijatele Tartu õhtuse osaduse puudumise pärast.
* Minu järgnevat eluteed eriti mitte, kuna olin õppimise ajal juba pensioniealine. Algas see ühel avatud uste päeval, kui üks armas inimene tuli ja küsis, kas mina ka õpin. Tal olid kahtlused, et kas ei ole liiga vana õppimiseks. Aga mina vastasin jaatavalt. Jumal töötas, tuli ainult kohal olla.
* Ingmar Kurg pidas ühel laupäeval loenguid. Siis tekkis mul aukartus, et kuidas mina sõidan ühes bussis Tallinna poole koos temaga, kes nii hästi tunneb Piiblit. Otsustasin, et kui tema astub sama bussi peale, lähen mina järgmisega. Loengute lõppedes võtsin toast oma asjad, aga fuajees pani Püha Vaim tõkke füüsiliselt ette. Ma sain liikuda ringis, diameetriga kuskil viis meetrit. Varasemate kogemuste põhjal oli mul kohe selge, et pean kedagi ootama. Viie minuti pärast tuli üks armas õde, kes viiski mind bussijaama. Mul olid õppetöös jäänud mõned küsimused. Selle veerand tunni jooksul ta seletas, kuidas üks asi ja teine asi on. Ma ei küsinud tema käest midagi, aga ta seletas ära just need asjad ja ei midagi muud. Peatuses oli tudengite ekspress, sain peale. Buss hakkas liikuma ja aknast nägin, kuidas Meego Remmel tõi oma autoga Ingmar Kure bussijaama. Ja mina ei pidanud järgmist bussi ootama. Andku asjaosalised mulle andeks.
TIINA KASK Elva kogudus 
* Olen väga tänulik, et mul õnnestus õppida KUSi päevaõppes. See polnud ainult õppimine akadeemilises mõttes, vaid kogu selles „mullis“ olemine ja elamine õpetas, arendas ning mõjutas mind tohutult ja kasvatas mu isiksust. „Mulli“ all mõtlen kõike seda, mida kool sisaldas: sõbralikud suhted õppejõududega (kellele oli alguses väga raske „sina“ öelda), vestlused ja vaidlused, mis loengutes tekkisid (Ain Riistaniga sai vaielda, kas Jumal on grafoprojektoris või mitte, kui ta on kõikjalolev?), õhtused teejoomised ühikakaaslastega, kellega käisime ka erinevates kogudustes abiks ja Liidu suurürituste (Piiblipäevad, Lastepäevad) korraldamine. Kõik see kokku andis väga hea hariduse, avaliku esinemise julguse, oskuse organiseerida ja läbi viia erinevaid üritusi ning sõbrad kogu eluks ‒ ja lõpuks ka abikaasa.
* Kuna KUS valmistas ette vaimuliku töö tegijaid, siis tundus loomulik, et õppimisele järgnes kogudusetöö. Jumal kutsus meid Margusega Jõgevale, kus sain panustada laste- ja noortetöös. Hiljem ka gümnaasiumis usundiloo õpetajana, sest minu diplomil seisis – religioonipedagoog. KUS õpetas mind mõtlema, analüüsima ja süvenema.
* Kohe meenuvad jõulupeod, „rebaste ristimised“, väljasõidud, lastepäevadeks ettevalmistused jm. Keeruline on üht esile tõsta. Kirjutan siis hoopis siinkohal, kui imestunud ma olin esimesel kursusel, olles hiljuti lõpetanud Tallinna Meditsiinikooli, selle üle, kuidas pöörduti õppejõudude poole. Näiteks pidin viima ühe avalduse õppeprorektorile ja mulle öeldi, et Andu kabinet on teise korruse lõpus. Mõtlesin, et tore küll, et seal on Andu, aga kus õppeprorektori kabinet on? Siis sain teada, et Andu ongi õppeprorektor Andres Jõgar. Ja minu õppejõudude teietamise lõpetas Ain Riistan sõnadega: „Tiina, kui sa õhtupalves Jumalale „sina“ ütled, siis ütle mulle ka.“ See iseloomustab hästi kogu seda perekondlikku õhustikku, mis KUSis valitses ja millest ka mina osa sain.
TARMO LIGE Kalju baptistikoguduse pastor 
* Seminaris õppimine oli osa elukestvast Elukoolist. Sealt sai kogemusi ja inimsuhteid, mida ühestki teisest koolist ei saa.
* Seminaris kinnistus minu kutsumus. Selle eest võib püüda põgeneda, aga Seminaris sai Jumal mind ikkagi kätte.
* Õppisin Tallinna grupis, kus õppetöö toimus kord kuus Oleviste kiriku ruumides. Eks loengute korraldamise pool oli paras mitme muutujaga võrrand. Kui olime lõpusirgel, siis avastasime, et ainuke aine, mis veel võtmata, oli heebrea keel…
URMAS METSAMAA Meiuste koguduse pastor
* Võimalus õppida KUSis oli mulle suur privileeg. Tulin kohale suurte usupalkidega, mida olin aastate jooksul kogunud, lootuses suur ja uhke usuhoone püsti panna. Algus oli paljulubav, sest minu kallihinnaliste palkide mõõtu saagimine tundus kuidagi loogiline ja mõistlik tegevus. Kuid aja edenedes saagimine üha intensiivistus ja neljanda aasta lõpuks oli neist järele jäänud mingisugune seletamatu saepuruhunnik, millele vaadates kadus viimnegi lootus ilus hoone püsti saada. Selle teadmisega tuli edasi elada ja otsida uusi võimalusi. Mõte saepurust pelleteid teha oli üpris tark otsus, sest elades „religiooskapriissel“ Saaremaa põhjarannikul, on üsna hea ja soe kaminasse pätse visata ja mõelda tagasi, kui suur oli õppejõudude tarkus.
* Nagu esimese küsimuse vastus viitab, on üsna soe ja mõnus olla. Mõttetu rabelemine on lõppenud. Algas rahulik ja analüüsiv ajajärk, kus koos teise usuõest koguduseliikmega, kes suureks rõõmuks on veel ka minu abikaasa, saame päevast-päeva liigutada oma ajurakke ja hingekeeli. Usume siiralt Jeesuse tõotust: Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel (Mt 18:20). Üha enam mõistame, kuidas Jumala tundmine meie jaoks ajas muutub, võib öelda isegi, et müstilisemaks. Kuid ka Jeesuse ristisurmas vallandunud lunastustöö väe mõju on äraarvamatult suurem seni mõistetust. Usume siin Meiuste kandis siiralt, et Jumal viib oma plaani, vaatamata oma sulaste nõtrusele, ellu.
* Urmas Saupõld vedas KUSi ajal Salemi kirikus meeste palvushommikuid. Ta kutsus ka mind ja nii keetsime seal putru ning lugesime sõna ja olime palves. Kirikus ei suleta uksi kellegi eest. Ühel hommikul olid kohal ka oma ala „profid“. Üleriided panime väiksemasse tuppa, kus me tavaliselt viibisime, aga meid sai sel hommikul nii palju, et tuli minna suuremasse. „Profid“ lahkusid enne ametlikku lõppu. Kui meie hakkasime minema, avastasin, et mu rahakott oli juba lahkunud. Alustasime koos teise Urmasega kiiret jälitustegevust, informeerides sellest ka politseid. Liikudes Salemi kirikust Emajõe poole, leidsime kõnniteelt teatud vahemaade tagant rahakotti kuulunud pabereid. Suureks õnneks oli „vähem vajalike“ paberite hulgas ka minu ID-kaart. Muud olulised kaardid jäid kadunuks. Jäljed viisid üle Sõpruse silla Eedeni kaubanduskeskuse parklasse. Sealt leidsime ka tagaotsitavad, ühe neist suutsime kinni pidada ja kohale saabunud politseile üle anda. Meil kui üsna kohusetundlikel tudengipoistel tuli sel hommikul õppejõu ees vabandust paluda loengusse hilinemise pärast.
JELENA PAVLENKO Kohtla-Järve Peeteli kogudus 
* Lõpetasin Seminari 2005. aastal religioonipedagoogika erialal. Mulle oli õppimine suureks õnnistuseks. Õppejõud Meego Remmel, Toivo Pilli, Ermo Jürma, Peeter Roosima, Einike Pilli, Tõnu Lehtsaar jt olid suureks eeskujuks nii elus kui õppetöös.
* Töötan juba 14 aastat erivajadustega laste klassiõpetajana. Seminar andis mulle nii pedagoogilisi teadmisi kui ka oskusi kogudusetööks. Mõni aasta tagasi loodi meie koguduses mittekristlaste laste jaoks noorteklubi, kus ma teenin. Teeme oma meeskonnaga laagreid, koosolekuid, väljasõite. Meie kollektiivis on toredad inimesed, osa neist õpib või on Seminari lõpetanud.
* Minul ja mu abikaasal oli raskeid hetki, mil meil polnud millestki elada. Seminaris oli päevaõpe ja lihtsalt polnud võimalust õppimist ja tööd ühendada. Mäletan, et kirjutasin ühele õpetajale, et me ei saa kooli tulla, sest pole sõiduraha. Ma ei oodanud, et tema ja ta kolleeg annetavad meile raha terveks kuuks. Minu jaoks oli see suur ime, sest teadsin, et nad ise ei teeni palju.
JAN PAVLENKO Kohtla-Järve Peeteli kogudus
* Kui ma pühendasin oma elu Jumalale, ei arvanud ma, et võiksin Seminaris õppida. Tagasi vaadates mõistan, et need olid minu elu kõige õndsamad ja hämmastavamad aastad. Minu jaoks oli väga oluline õppida koos oma armastatud naisega. Seminar oli minu teine kõrgkool. Kuid võrreldes esimese haridusega ühendati siin teadmised, usk, suhted ja teenimine kui eluviis.
* Mäletan hästi, kui palju küsimusi ma esitasin ja vaidlesin ning kui kannatlikud olid õpetajad. Vaatamata vanusevahele ja vaimulikele kogemustele austasid nad minu isiklikku arvamust. Ma ei olnud nende jaoks mitte ainult õpilane, vaid kaasinimene.
Kitsastel aegadel arvatakse, et võib jätta vähem aega kogudusele, sest peab teenima äraelamiseks raha. Kuid meenutades Seminari, neid inimesi, kes on investeerinud osa endast sinusse, mõistad sa, et Jumalale pühendatud elu on parim investeering.
* Ühel hilisõhtul tekkisid mu naisel teravad valud ja tuli kutsuda kiirabi ning hiljem oli vaja läbida täiendav uurimine. Seminaristid ja õpetajad palvetasid Leena eest. See oli minu jaoks tugev tunnistus, et me ei ole üksi, vaid osa millestki suuremast.
KARIN RAJA Viimsi vabakogudus 
* Koht, kus sai usu alal mitmekülgseid teadmisi, mis aitasid kindlasti laiendada silmaringi.
* On innustanud õpitud teadmisi enam praktikasse panema, aidates edendada väärtuskasvatust, mis tööl ja vallas on leidnud toetust ja tunnustust.
* Kooliaja kohustuslik praktika pakkus uusi toredaid väljakutseid. Ühel läbiviidud üritusel sai kaasatud meie valla noori ja lapsi. Ei osanud arvatagi, et tulemus saab nii positiivse vastukaja ja jõuab lausa valla lehe esiküljele.
RAIT TÕNNORI Oleviste Koguduse pastor
* Seminaris õppimine oli minu jaoks üks ettevalmistusaeg vaimulikuks teenimiseks ja võimaldas omandada teadmised, mida kogudusetöös kasutada. Õppimine süvendas Pühakirja tundmist ja aitas mõista paremini, kui imeline on meie Jumal. Neli aastat läks väga kiiresti. Mul oli võimalus olla kaasas KUSi kolimisega Tartust Tallinnasse, mis oli tervele koolile suur usuhüpe.
* Seminari lõpetamisest on veel liiga vähe aega möödunud, et teha põhjalikke tagasivaateid. Õpingute ajal kogesin Jumala kindlamat kutset vaimulikule tööle. Õppejõudude heatahtlikkus, julgustus ja pühendumine vormis ka väga palju minu enda isiksust.
* Minu jaoks olid väga põnevad erinevad õppekäigud. Kindlasti meeldejäävaim oli õppereis Kreekasse, kus külastasime apostel Pauluse misjonireisidega seonduvaid kohti. Eriliselt on jäänud meelde Sven-Joonatan Siibaku poolt peetud kirikuloo loengud ja eksamiks valmistumine. Ereda jälje on jätnud Nuutsaku Õppe- ja Puhkekeskuses toimunud sessid, kus oli alati võimalus osaleda koos terve perega.
TÕNIS VALK Agape Eesti misjonär 
* KUS andis süstemaatilised teadmised. Võimalus kuulata igapäevaselt loenguid, suhelda õppejõudude ja kaastudengitega mängis olulist rolli isiksuse kujunemisel. Õpingud muutsid usu tugevamaks ja veendumused kindlaks. Koolis tekkinud sõprussuhted püsivad siiamaani. Ühiselamust on jäänud head mälestused.
* Peale lõpetamist liitusin Agape Eesti meeskonnaga. Olen teinud evangeelset tööd Tartu tudengite hulgas. Seminaris õpitu on aidanud vastata nende küsimustele, samuti põhjendada oma veendumusi. Kool andis hea pagasi ka kogudusetööks.
* Panime tähele, et kui laual oli pastakas, meeldis ühele õppejõule seda tunni ajal kinni ja lahti keerata. Kaks tudengit leppisid omavahel kokku, et panevad kumbki lauale oma pastaka. Kihlveo kohaselt pidi see, kelle pastakas jääb puutumata, sööma soolaheeringat (mida kumbki muidu suu sissegi ei võtnud). Loengu käigus jõudiski üks pastakas õppejõu kätte. Teise oma aga jäi puutumata ja tema nördimus seoses eesootava heeringasöömisega oli sedavõrd ilmne, et kokkulepe tuli ilmsiks ja kõik said paraja suutäie naerda.
