Märts 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor
Seitse aastat on parasjagu pikk aeg, et midagi kokku võtta. Sest just nii palju sai mu rektoriaastaid täis veidi enne Seminari 100. aastapäeva. Juhtimiskogemus on igaühel unikaalne, aga loodan, et leiate järgnevas mõtiskluses ka midagi tuttavlikku. Kui mitte vastuseid, siis vähemalt küsimusi.
Jumala või minu tahtmine? Kui Jumal on mingi töö mulle usaldanud, pole vaja igal liigutusel küsida, mis järgmiseks teha tuleb. Aga kui tegu on suurte otsustega, on tema tahte väljaselgitamine väga oluline. Olen südamest veendunud, et kui Jumal tahab, et me mõne suurema sammu võtame, annab ta sellest teada mitmetele inimestele (vt nt Ap 1:12–26). Seepärast tuleb üheskoos tema tahtmist otsida. Toetusin Liidu vanematekogu vaimulikule tunnetusele Seminari Tallinna kolides, kuulasin meeskonnaliikmeid magistriõpet kokku pannes, palvetan tarkust mitmetes muudes küsimustes ‒ ja tihti vastab Jumal olukordade või inimeste kaudu. Mõnikord on asi tegemises või mittetegemises, teinekord ajastuses.
Teha ise või delegeerida? Juhiks valitakse tavaliselt seetõttu, et inimesel tuleb miski hästi välja. Kui kellelgi tuleb välja, siis las ta teeb? Olen juhina õppinud, et mu kõige suuremad õnnestumised on just seal, kus teen kellelegi teisele ruumi ja julgustan teda proovima. Eriti tore on märgata potentsiaali noortes, kes seda veel endas aimatagi pole julgenud. Ilmselt tundis sama Paulus, kui ta oma „usupojale“ Timoteosele mõtles ja kirju kirjutas. Juht on treener väljaku ääres, mitte mängija platsil. Üks mu sõber tavatseb öelda, et me ei peaks tegema midagi, mida keegi teine suudab teha. Olen temaga peaaegu nõus.
Kui siis selgub, et on asju, mida tuleb teisiti teha, on juhi ülesanne seda sõnastada.
Puhata või pingutada? Mitte keegi, kes ei tee palju tööd, ei saavuta läbimurret. Ning loomulikult õnnestub töö paremini asjakohase erialase hariduse ja piisava kogemusega. Aga ühel hetkel ei ole enam rohkem töötamine abiks. Siis, kui pole aega asju kõrvalt vaadata, pere ja sõpradega aega veeta, lugeda ja palvetada. Jeesus õpetab seda oma jüngritele, kes tulid innustununa tagasi misjonipraktikalt: Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut! (Mk 6:30j). Juht, kes ei suuda puhata, kaotab võime juhtida.
Julgustada või anda tagasisidet? Mõlemat! Aus tagasiside on iga juhi oluline töövahend. Aga seda saan anda vaid siis, kui olen juba piisavalt julgustanud ja abi pakkunud. Kui olen inimesesse panustanud, teda aidanud, temaga koos tegutsenud. Kui siis selgub, et on asju, mida tuleb teisiti teha, on juhi ülesanne seda sõnastada. Vahel küsimustena, teinekord olukorda kirjeldades. Armastavalt, aga mitte vaikides. 
Teha tööd või tunda koosolemisest rõõmu? Juhtimiskogemus nii Seminaris kui koguduses on mulle õpetanud, et mida enam võtame meeskonnaga niisama aega, seda lihtsam on koos tööd teha. Kui on tihe tööaeg, tuleb vahepeal lihtsalt uisutama, kontserdile või matkale minna. Koos söömine on väga oluline, üksteise lugude kuulamine. Koos palvetamine. Jeesus näitab seda ette oma jüngritega aega veetes. Usaldav ja hästi kokku sobiv meeskond on valmis tööd tehes üksteist aitama ja usaldama, tagasisidet andma ja pingutama. Kusjuures, töö tempo tõuseb ka, tulemuslikkusest rääkimata.
Küsida abi või pusida ise? Abiküsimine pole rumaluse, vaid alandlikkuse märk. „Palun aita mind!“ on sama oluline lause kui „Kuidas ma saan sind aidata?“. Usun sügavalt, et liitlased ja meeskond on juhi suurim edutegur. Jah, Jumal on selle meeskonna olulisim liige, aga ka oma maise juhiga tuleb rääkida, „kaitseinglist“ vanemaid toetajaid külastada, abikaasalt tuge paluda ja mõnikord kaugele tuttavale helistada. Liitlaste tugevus on meie juhtimise tugevus.
Kaitsta ennast või oodata Jumala kaitset? Igaüks, kes midagi keskmisest julgemat ette võtab, kogeb vastuseisu. Mind on julgustanud Moosese lugu, keda ta õde ja vend ründasid. Mooses jättis enda kaitsmise Jumala kätte, kes sellega suurepäraselt hakkama sai (vt 4Ms 12. ptk). Olen kogenud solvumist, küsinud, kuidas võivad Jumalat südamest teenivad inimesed nii erinevalt asju näha. Jumal on andnud vastuseid, mis on aidanud edasi minna. Raskem on olukord siis, kui mu hoolele antud inimesi rünnatakse. Siis tuleb Jumala abi ja tarkusega nende eest seista. Vahest samamoodi, nagu Jumal minu eest seisab.
Iga juhi ülesanne on koolitada enda kõrval välja järgmist põlvkonda juhte.
Muretseda või usaldada? 
Kui juhtida organisatsiooni, mille eelarvest 55% on Jumala ime, on muretsemise kiusatus igapäevane reaalsus. Olen õppinud, et Jumalal on eriline võime julgustada kooli pangaarvele saabuvate toetuste kaudu – on need siis meie Liidu kogudused, üksikisikud või välispartnerid. Mõnikord tuleb küsida, teinekord tuleb ootamatu toetus vahetult enne mõnda suurt arvet. Igal suvel õpin Jumalat uuesti usaldama õppijate osas. Ja ometi, igal sügisel on neid, kellele kooliperre „Tere tulemast!“ ütleme ja kes Jumala teenimiseks ennast ette valmistavad.
Paulus kirjutab: Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises (Fl 4:6). Olla osa Jumala tööst tähendab sügavat usaldust, et tema käes on lahendused. Tegelikult on minul ka ülesanne: pean hoidma oma südame ja elu puhtana. Paluma andeks, kui kuskile on ebakõla tekkinud. Hoidma pea külma ja südame soojana elu erinevates ohuolukordades. Toimima ausalt rahade ja inimestega. Nii saab Jumal teha oma.
Valmistada ette tulevikku või usaldada, et küll Jumal leiab kellegi? Iga juhi ülesanne on koolitada enda kõrval välja järgmist põlvkonda juhte. Kõigist ei tule need, keda oodatakse. Mõned leiavad hoopis teise kutsumuse. Kolmandate tervis või isiksuseomadused ei kanna välja. Aga juht, kes ei otsi ümbritsevates inimestes oma töö jätkajat, on lühinägelik juht. Samas ei ole see viimsena meie vastutus, et keegi tuleb meie järel. Ühel päeval saab ring täis ja nii nagu Jumal meid leidis, treenis, kutsus ja läkitas, teeb ta seda järgmise inimesega. See on Jumala arm ja meie vabadus.
