Juuni 2022 
Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president
Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli neli tütart, kes olid neitsid ja kõnelesid prohvetlikult. Kui me mõneks päevaks sinna jäime, tuli Juudamaalt prohvet, Agabos nimi. Ja ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö, sidus oma käed ja jalad kinni ning ütles: „Nii ütleb Püha Vaim: Mehe, kelle oma on see vöö, aheldavad juudid nõnda Jeruusalemmas ja annavad paganate kätte.“ Seda kuuldes palusime meie ja ka sealsed vennad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma. Seepeale vastas Paulus: „Mis te teete, et te nutate ja vaevate mu südant! Sest ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast.“ Aga kui ta ei lasknud end ümber veenda, rahunesime ja ütlesime: „Sündigu Issanda tahtmine!“ Pärast neid päevi me valmistusime teeleminekuks ja läksime Jeruusalemma (Ap 21:8–15).
Kallid sünnipäevalised!
On suur au viibida teie keskel. Toon teieni EBFi pere soojad vennalikud õnnitlused. Rõõmustame koos teiega Kõrgema Usuteadusliku Seminari 100. aastapäeva üle!
EBF katab palju maad: Hindukuši mäestikust Iirimaani, Lissabonist Vladivostokini, Nordkapist Itaalia ja Lähis-Idani. Viimased aastad on näidanud mulle, et suhted meie mitmekesiste baptistiliitude vahel peavad olema tugevad ja püsivad Jumala Vaimu läbi. Vastasel juhul ootab meid lagunemine.
Kuid tänu Jumalale me suhtleme üksteisega ka lahkarvamuste ja erinevuste keskel. Me toetame üksteist siis, kui keegi vajab abi. Me aitame üksteist minna läbi õnnetuste ja katastroofide. Me laulame koos, kui saame kokku. Me „maadleme“ üksteisega, selgitamaks välja, kuidas tunnistada ja levitada rõõmusõnumit päästest pattude eest ja uuest elust Jeesuses Kristuses nii, et meie taevane Isa saaks kirgastatud meie kaudu ja tema tahe läheks täide siin maa peal.
Mäletan hästi EBFi nõukogu kokkusaamist 2018. aastal Lvivis. Konfliktid Krimmis ja Ida-Ukrainas muutsid suhtluse Venemaa ja Ukraina baptistiliitudele väga keeruliseks, kui mitte võimatuks. Lvivis käivitas EBF initsiatiivi kahe liidu omavaheliste suhete taaskäivitamiseks. Käepigistused läbirääkimiste lõpus tunnistasid lepitusest ja vennaliku ühtsuse taastumisest Kristuses. Kui mälestusrikas hetk! Ma palvetan ja heitlen Vaimus oma Taevaisa ees, et see hetk saabuks ka valitsuste tasemel. Nii lõpeb sõda ja Jumala rahu täidab inimeste südamed ning seeläbi ka nende riigid.
Zoomis toimunud kohtumise käigus küsiti Ukraina Baptistiliidu asepresident Igor Banduralt: „Kuidas me saame teie eest palvetada? Millised on palvesoovid?“ Igor võttis need kokku sõnadega, mis liigutasid mind südamepõhjani: „Palun palvetage, et Jumala au saaks avalikuks selle olukorra keskel!“
Jah, palvetage rahu eest! Palvetage, et oleks tarkust selles situatsioonis õigesti toimida! Paluge turvalisust! Paluge abi ja toetust! Kuid Igori viimased sõnad olid ikkagi: „Palvetage, et meie, Ukraina kristlaste kaudu saaks Jumala au selle olukorra keskel avalikuks!”
Vennad ja õed, te võite küsida, kuidas see kõik Seminari 100. aastapäeva puudutab? Lubage, ma seletan. Väljaõpe ja haridus on võtmetähtsusega. Vajame oma kogudustes, liitudes ja föderatsioonides mehi ja naisi, kes mõistavad, kuidas maailm toimib, võimekaid ja väljaõppinud juhte, kes tunnevad teoloogiat ja kirikulugu. Vajame inimesi, kes mõtlevad, kõnelevad, elavad ja tegutsevad, lähtudes sügavast suhtest oma Taevaisaga.
Vaatame, kuidas Paulus, suur paganate apostel, võttis kokku oma kolmanda misjonireisi. Jättes hüvasti Efesose koguduse juhtidega, ütles ta: Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused. Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi (Ap 20:22–24).
Teel Jeruusalemma peatusid Paulus ja ta kaaskondlased Tüüroses, minnes sealt edasi Kaisareasse. Mõlemas paigas said rändurid Jumalalt uusi sõnumeid Pauluse kohta, mis kinnitasid varem Mileetoses ilmutatut. Kaisareas kinnitas Jumala sõnu tunnistajate ees taas prohvet Agabos: Nii ütleb Püha Vaim: Mehe, kelle oma on see vöö, aheldavad juudid nõnda Jeruusalemmas ja annavad paganate kätte (Ap 21:8).
Jumal kõneleb – aga mis edasi saab? Me kuuleme, kuidas Jumal inimesi kõnetab. Me tunneme ära Jumala hääle neist olukordadest, milles parajasti viibime. Meil on Jumal, kes ei vaiki. Ent mis siis edasi? Mida tuleb teha? Kuidas peaksime vastama? Kuidas tuleks Jumala kõnetust mõista?
Kiri heebrealastele algab järgmise väitega: Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu (Hb 1:1–2). Niisiis, kõik peaks selge olema – eks ole? Tõtt-öelda, meie ajalugu ja kirikulugu näitavad midagi muud. Sageli vaidlevad inimesed selle üle, kuidas tuleb Jumalat mõista. Mida ta silmas peab? Kuidas peaksime tema sõnumile reageerima ja mis tegusid peaks see käivitama? Neid küsimusi esitab nii kogudus kui ka iga kristlane üksikisikuna.
Mul on hea meel, et 100 aastat tagasi oli Eesti baptistidel kutsumus ja julgus teoloogilise seminari rajamiseks. Vajame kohti, kus mehed ja naised, keda Issand kutsub ja kogudus läkitab, saavad sügavama arusaama Jumala kõnetusest ning selle tähendusest meile. Kohti, kus saame koos Pühakirja õppida, kuulata ühiselt Püha Vaimu häält, õppida oma vaimulikelt emadelt ja isadelt, et seejärel järgneda Jumala kutsele oma kohalikus koguduses. Kõik see aitab kogudustel, kodugruppidel ja perekondadel tunda ära hetki, mil Jumal kõneleb, aga ka mõista tema sõnumit ja seda ühiselt välja elada.
Seminar aitab ka tervel Liidul näha Jumala suuremat pilti ja elada välja tema sõna kogudustevahelistes suhetes – nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Seminar võimaldab õppejõududel teostada kutset harida uut põlvkonda mehi ja naisi, kes järgivad Jumalat, avastada nendega koos aina sügavamat suhet Jumalaga. Küsimus „Jumal on kõnelnud – mis edasi?“ saab seeläbi järjest paremaid vastuseid. Selle nimel on Seminar töötanud viimased 100 aastat. Ja selle nimel kavatseb Seminar oma tööd jätkata.
Õnnitlen teid kogu südamest! Sest üks asi on rajada töötegijaid ettevalmistav kool, hoopis teine asi on hoida institutsiooni elus aina kiiremini muutuvas maailmas. Õnnistagu Taevaisa teid kõigega, et saaksite Seminari tööd jätkata: olgu teil õppejõude, hooneid, hea raamatukogu, tudengid. Olgu teil kõike tema armu läbi!
Jumala sõnade mõistmine ja neile vastamine on meie, kristlaste jaoks väga oluline. Kaisareas kogunenud õdede ja vendade vastus kõneleb sellest. Luuka kirjutab: Seda kuuldes palusime meie ja ka sealsed vennad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma (Ap 21:12). Kui kiiresti me haarame pealiskaudsete tõlgenduste järele ega mõistagi, mida Jumala isalik süda on valmistanud ette oma tarkuses. Vahet ei ole, kas räägime kogudusest, koguduse või Liidu juhatusest, Seminari õppejõududest või isegi kaheks aastaks valitavast EBFi presidendist, nagu mina. Sageli mõtleme just nii nagu Kaisarea vennad ja õed: Kui Paulus juba sai sõnumi Jumalalt, et teda võetakse vangi, peaks ta oma Jeruusalemma reisi pooleli jätma. Keegi ei saa avatud silmadega oma hävingu poole joosta. Paulus peaks jääma koos noore liikumisega. Kogudused vajavad teda. Ta peab oma reisi jätkama, veetma aega oma inimestega, rajama uusi kogudusi… Need on ju nii mõistlikud tähelepanekud!
Kui Jumal on kord andnud Paulusele prohvetliku sõnumi, ei saa Ta ometi mehe vangistamist soovida – ega ju? Või siiski saab? See ei või ju olla Jumala kõnetuse mõte!
Üldiselt ma tean, et Jumal päriselt mõtleb seda, mida ta ütleb. Kuid sageli pean tunnistama, et tema sõnum ei lähe minu plaanidega kokku. Uskuge mind, vennad ja õed, enamasti ei ole mul raske Jumala sõnu niimoodi vaimulikult ümber sõnastada, et need minu ettekujutusega kokku läheksid. Leiaksin väga kergelt õigeid, mõistlikke ja arusaadavaid mõttekäike ning asjakohaseid vagu sõnu, selgitamaks, miks Jumal ütleb just seda, mida ma tahan tema sõnades ära tunda. Sama kalduvust näen Kaisarea loos. Isegi Pauluse kaasreisijad ja -töötajad vastavad nii, vaatamata sellele, et nad on juba kaks korda kuulnud Jumala lubadusi Paulusele.
Niisugune on kord inimese loomulik reaktsioon. See on reaktsioon uudisele kalli venna ja võimeka apostli kaotamisest. Nad ei suuda ette kujutada, et millalgi tuleb aeg ilma Pauluseta. Tean ühte noort kristlast, kes tundis samu tundeid. Pastor oli temast umbes kaks korda vanem, ent noormehel oli raske uskuda, et tema vaimulik ei vii läbi ta matuseid. See on horisontaalne vaade. Pilguheit maailma, mille tulemusel näeme üksnes seda, mis on vahetult meie ees ja mis avastab üksnes ilmselget.
Pauluse vaade on hoopis vastupidine. Ta reageerib teisiti kui kõik teised kohalviibijad: Mis te teete, et te nutate ja vaevate mu südant! Sest ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast (Ap 21:13). Tema vaade on vertikaalne. Ta vaatab Jeesuse tõotusi ja seda, mis on Mileetose inimestele juba avatud. Paulus pöörab silmad üles oma Issanda poole ega näe Jeesuse sõnades hoiatust, vaid hoopis ettemääratud teekonda: Ärge laske esimestel tunnetel Jumala kõnetuse osas määrata, kuidas te maailmas käituma hakkate. Olge mõistlikud ja säilitage kainet vaimu. Asetage oma elu ja tulevik Jumala kätesse. Inimlikul tasandil tunnen sama, mida teiegi tunnete. Ent kõige olulisem on, et Jeesuse au saaks avalikuks. See on olnud mu tähtsaim eesmärk alates meie kohtumisest teel Damaskusesse – ja nii ka jääb. Pidage teiegi silmas ennekõike Jeesuse au. Laske tal ennast juhtida, sest seda olen ma kuulutanud teile.
Vennad ja õed, selleks et mitte kaotada silmist suurt pilti, vajavad kogudused ja föderatsioonid – ka EBF – inimesi, kellel on teoloogiline haridus ja ettevalmistus. Selleks ongi vaja niisuguseid ettevalmistuskeskusi nagu Kõrgem Usuteaduslik Seminar.
Ehkki ma ei tunne kogu Eesti baptistide ajalugu, võin oma EBFi kogemusest kinnitada: EKB Liit on elav liit. Te olete dünaamiline Jeesuses juurdunud vaimulik kogukond. Te rajate kogudusi, viite Jeesuse Kristuse evangeeliumi uute inimesteni, kutsute inimesi jüngriteks, aga koolitate ka uusi õppejõude ja saadate tudengeid Seminari, et kogudused oleksid hästi varustatud. Nii ei kaota te silmist ka suurt pilti: tuua au meie Taevaisale. See, et olete suutnud säilitada oma nägemust 100 aasta vältel – vaatamata kõigile muutustele teie riigi ajaloos –, on tõesti suur põhjus tähistamiseks. Te vaatate jätkuvalt suurt pilti – just nagu meie Ukraina vennad ja õed praeguse sõja keskel.
Täna tähistame seda ustavust ja armu, mida Jumal on näidanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari vastu viimase 100 aasta jooksul. Me austame oma Jumalat ja taevast Isa. Eriti nüüd! Eriti sel ajal! Kuulugu kogu au ainult temale – igavesest ajast igavesti! Aamen.
