Juuni 2022 
Erki Tamm, EKB Liidu president
Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!“ (Mk 10:21).
Mind puudutavad lood, kus jutustatakse Jeesuse kohtumistest inimestega – naine Samaaria kaevul, Naatanael, Nikodeemos, Peetrus jne. Kuidas ta kohtab neid, räägib sellest, kuidas Jumal inimeste peale vaatab, mis ta neist mõtleb. See on ju oluline.
Oleme möödunud paaril aastal misjoni üle arutades tajunud, kui nihkesse võib meie arusaam misjonist minna. Vaid üks näide vabandusest, mida ühel kohtumisel kuulsin ja mis mu hinge eriliselt kriipima jäi: „Meie kogudusel ei ole vahendeid misjoni jaoks, meil vaevalt jätkub enda elushoidmiseks.“ See on näide mõtteviisist, kus misjon on koguduse üks paljudest tööharudest.
David Bosch, keda oleme korduvalt tsiteerinud oma aruteludes, on öelnud: „Kogudusel ei ole missiooni. Missioonil on kogudus.“ Nõustun sellega kogu südamest. Meil ei ole oma agendat. Oma meelisvaldkondi, millega kogudustena tegeleda. Me oleme kaasatud Jumala kogudusena Jumala missiooni. Täpselt nii, nagu Peetrus ja Andreas said kaasatud: Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad! (Mt 4:19). Ja suures plaanis on see kirjas Uue Testamendi kuldsetes salmides: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks (Jh 3:16j).
Apostel Paulus kirjutab selle harukordse lihtsuse ja aususega lahti, et mõistaksime, kuidas see päriselus ja meie maailmas toimub? Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? (Rm 10:13–15).
See on meie ainuke motivatsioon teha seminaritööd. Kutsuda inimesi ühinema Jumala missiooniga, luua keskkond, kus nad saavad avastada oma kutsumuse fookust ning varustada neid parimate vaimulike töötegijate kogemuste ja teadmistega. Ning pakkuda neile sõprust, et koos seda teed käia.
Ma tulen alguses nimetatud loo juurde tagasi. Enamasti ei peatu jutlustajad selle salmi juures kuigi kaua. Sealsamas öeldakse ju ära, et sellest mehest ei saanud asja. Üks asi, mis inimesi kõige enam koguduse juures häirib, on see, kui meid ei huvita mitte inimesed ise, vaid see, kuidas me neid kogudusetöös kasutada saaksime. Jah, Jeesus kutsus Peetruse kaasa oma missioonile. Kuid mõelge kasvõi vestlusele Tibeeriase järve ääres peale tema surnuist ülestõusmist. Kas sa armastad mind? (Jh 21:15), küsis ta teda reetnud sõbralt. Vahepeal oli juhtunud nii palju sellist, mis igasuguse töösuhte oleks lõpetanud. Aga juhtunu ei muutnud midagi Jeesuse armastuses Peetruse vastu. Ka tolle mehe peale vaatas Jeesus ja tundis armastust ta vastu. Olenemata vastusest, mida Jeesus teadis ju ette. Tollele mehele sai osaks Jumala tingimusteta armastus. Nii kohtleb Jumal inimesi.
Teate, enne kui kutsume inimesi, armastagem neid! Ma olen siin sellepärast, et Seminari esimene juht, Peeter Roosimaa, oli mu isa sõber. Nende pere käis meil Kiviõlis külas ja meie neil Rakveres. Kui Vene sõjaväest 1989. aastal tulin, kutsus ta mind avatavasse Seminari õppima. Ma usaldasin ta kutset, sest ma tundsin teda. Ta oli mu isa sõber. Seminaris õppimise aja jooksul ei kaotanud ta meisse usku. Kuigi põhjust, vähemalt mina, andsin selleks küllaga.
Mulle meeldib Seminari rajaja ja esimene juht Adam Podin. Elan Keilas tänaval, kus elas ka tema. Olen istunud laua taga, kus ta sõi, ja lapanud atlast, mida ta kasutas oma maailmareise planeerides. Kuid mind inspireerib ta kirglikkus Jumala missiooni suhtes. Meie Liidu ajaloos ei ole teist sellise haardega töötegijat. Ta on meie Liidu Paulus. Seda kõike tegi ta suure armastusega inimeste vastu.
Toivo Pilli kirjutab Usuteaduslikus Ajakirjas 2013. aastal temast: „Podini üheks teeneks Eesti baptismi ajaloos ja teoloogilise mõtte kujunemisel tuleb pidada seda, et ta aitas noorematel jutlustajatel leida välismaal õppimise võimalusi. Maikuus 1924 teavitas Podin seminari komiteed, et Johannes Wühner on Inglismaale õppima võetud. Osvald Tärgi kohta ei olnud teadet veel tulnud, kavas oli saata ta õppima. Nagu ajalugu kinnitab, õppis Edgar Kilimit Rowden College’is Leedsis ja Osvald Tärk Newtoni Teoloogilises Instituudis Bostoni lähedal. 1930. aastal saadeti samasse kooli veel Evald Mänd ja Ehrenfried Veski... Seda mentoriks olemist iseloomustas Podini perspektiivitunne juhina; ta ei kartnud, et tema kaastöölised akadeemiliselt-teoloogiliselt temast „üle“ kasvavad. Ain Kalmus alias Evald Mänd kirjutab oma memuaarides: „Seminari direktor Adam Podin oli parem administraator kui õpetaja... Samas näitas Podin seminaristidele eeskuju nii kaastundemisjonis kui ka jutlustajana.“
Seminari teiseks juhatajaks pärast Adam Podinit oli Osvald Tärk, Oleviste koguduse kauaaegne pastor keerulisel nõukogude ajal. Kuid kes olid need, kes Osvald Tärki märkasid siis, kui Hiiumaalt, Nurstest, pärit noormehest polnud just paljud kuuldud? Adam Podin oli see, kes uskudes temasse, leidis talle õppimisvõimaluse Ameerikas. Ka kõige suuremate usumeeste teenimistöö alguses on keegi, kes neid märkab, tunneb armastust nende vastu ja kutsub.
On olnud arutelusid, kuidas nooremale põlvkonnale teha koguduse pastoriks ja töötegijaks tulemist atraktiivsemaks. Teate, ma üldse ei muretse selle pärast. Viimased noored pastorid, keda me oleme ametisse seadnud, ei ole seda tööd vastu võtnud illusiooniga ägedast vaimulikust karjäärist. Indrek-Eliel Tambek, kes kolis oma noore naisega Märjamaale, või Herkis Roosimaa tagasi Hiiumaale, Sven-Joonatan Siibak, Priidu Ellam, Konstantin Tšerkaskihh, Viljar Roosimaa, Mihkel Nõlvak, Mihkel Kivisild, Valtrik Pihl – need noored vennad on vaimulikus teenimises, sest keegi armastas, keegi, keda nad usaldasid, kutsus ja julgustas. Meil on täna noored juhid, kes on viimaste aastate kriisis saanud valusa, aga väärtusliku karastuse.
Täna on meie vastutus märgata Jumala poolt päästetud noori, neid armastusega kutsuda enda kõrvale, jagada nendega oma elu ja unistusi koguduse tulevikust ning julgustada neid võtma vastutust.
Me ei kutsu neid saama meie jüngriteks, vaid asuma koos Jeesuse ja tema kogudusega tegema seda, millest Jumal, meie taevane Isa, unistab: Et keegi ei hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele (2Pt 3:9).
