Juuni 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022
Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei tea, kas sobib rõõmustada. Õnneks tänulik olla sobib. Seda oleme täna teinud ja teeme veelgi. Aga kuidas minna siit edasi? Martin Lutherile omistatakse ütlust, et isegi kui ma teaksin, et homme puruneb maailm kildudeks, istutaksin ma ikkagi oma õunapuu.
Puud elavad kauem kui inimesed. Meiegi koduaias on vana õunapuu, mis on sinna istutatud ilmselt maja ehitamise aegu 1930ndatel aastatel. See vana puu õitseb igal kevadel ennastunustavalt ja kannab vapralt imelisi õunu. Ma ei mäleta, et tal viljatut suve oleks olnud. See ja veel kolm nooremat õunapuud on meie aeda istutatud enne meid. Meie ei ole nende pärast eriti vaeva näinud, me vaid sööme nende vilju.
Teoloogilist kooli võib võrrelda õunapuuaiaga. Siia on erinevatel aegadel istutatud ja selle vilju on söödud näljaaegadel. Vilja ei näe ega maitse alati need, kes istutavad. Ja see, mida meie istutame, jääb paljuski järgmistele. Mineviku, oleviku ja tuleviku Jumal tegutseb pika perspektiiviga.
Vaadates tagasi Seminari sajale aastale, oleme täna tänulikud mitmete inimeste, „õunapuude istutajate“ eest. Mõtleme tänulikult Keila koguduse vanemale ja seminari esimesele juhile Adam Podinile, kellel oli julgust ja ettevõtlikkust Esimese maailmasõja järgsed vähesed võimalused Jumala kätte usaldada, nii et need suuremaks kasvasid. Ta panustas oma andidega ja teised aitasid kõrvalt.
Oleme tänulikud Seminaris õppinud Osvald Tärgile ja Evald Männile, kes kumbki omal viisil õpituga teenisid – üks Eestis, teine teisel pool maakera. 1940. aastal suletud Seminari õpilaste ettevalmistus kandis meid läbi nõukogude aja segaduste – Osvald Tärgile lisaks nimetan veel Albert Tammo, Kalju Raidi, Rudolf Veevo, Artur Eimani ja Imant Ridaliste nime. Eestlaste head teoloogilist arutlusvõimet tunnustati korduvalt ka vene baptistide hulgas. Kui nende juhtide järeltulijad 2003–2004 meie pere Praha-kodus külas käisid, küsisid nad vahel, kus on nüüd need Eesti Arpad Arderid, Osvald Tärgid ja Robert Võsud, kellelt head nõu saaks.
Vaimustume strateegilise visionääri Robert Võsu võimekusest leida koolitamise ja koostöö vorme nõukogude keeldude ajal – talle kuulub ütlus, et muudame kitsendused võimalusteks – ning julgust näha Jumala tulevikku, saates Peeter Roosimaa, Ermo Jürma ja Joosep Tammo 1978. a Ida-Saksamaale teoloogiat õppima. Robert Võsu olla 1960ndatel näinud ka ette, et Eesti saab ilma verevalamiseta vabaks. See innustas noori, kes seda kõrvalt kuulsid, tuleviku jaoks ette valmistama – oma õunapuid istutama.
Olen isiklikult ja koos oma kursusekaaslastega tänulik oma õpetajatele Peeter Roosimaale, Ermo Jürmale, Joosep Tammole ja kõikidele nende kaastöölistele, kelle südikus 1989. aastal Seminari kõrgkoolina taasavada võimaldas. Ega tea, mis suurepärane kursus seal kolmekesi kooli avamist oodates olnud – seda kõrvaltvaatajate arvamust on mitu korda kuulda olnud ‒, aga nüüd teenib meist kaks kaasa Liidu juhtidena. Võib öelda, et ehk ei olnud paremaid. Aga võib ka öelda, et istutatu juurdus, sai jõudu ja hakkas vilja kandma. Aitäh, et teiste hulgas meisse Erkiga uskusite ja meid õpetasite!
Aitäh ka teile, kes kodu- ja välismaalt toetasid, nii et saime Tartu Annemõisas võimsa Seminari maja püsti panna ja 1994. aastal avada. Selle otsuse viljad toidavad kooli veel praegugi. Aitäh kõigile kuuele taasavatud seminari rektorile enne mind, kelle tegevus on tänase kooli loonud! Aitäh Liidu juhtidele ja vanematekogu liikmetele, kohalikele kogudustele, teie palvete ja toetuse eest! Aitäh teile, hea Keila koguduse rahvas!
Te kõik olete istutanud õunapuid, mis kestavad kauem kui me ise ning kannavad vilja palju pikemalt kui meie elu.
Ehk ongi igasugustest materiaalsetest kompensatsioonidest ja isegi ametinimetustest olulisem teadmine, et meie tehtud töö elab Jumala abiga edasi, kasvab, õitseb ja kannab vilja? Ehk on see iga tähenduslikult elatud elu üks eesmärke – luua midagi, mis kestab ja edeneb?
Piibel õpetab, kuidas seda teha. Seepärast loen: Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige temas, olles juurdunud ja ülesehitatud temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud, ja olge ülevoolavad tänus. Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele. Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult, ja teie olete saanud osa tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea (Kl 2:6–10). Ja edasi: Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas: „Ära hakka kinni! Ära maitse! Ära puuduta!“? See kõik on määratud kuluma kasutamise läbi. Need on vaid inimeste käskimised ja õpetused, mis on küll tarkuse moodi isetehtud vagaduse ja alandlikkuse ja karmuse tõttu ihu vastu, aga neil ei ole mingit kaalu himude ohjeldamiseks (20–23).
Tahan sellest tekstist tõsta esile kolm mõtet: tõelise tarkuse olemus, Kristuse täiusest osasaamine ja püsiv käimine temas.
Tõelist tarkust pole võltstarkusest alati kerge eristada. See „tarkuseõpetus“, millest loetud tekstis räägitakse, pole mingi õige tarkus, vaid ainult tarkuse moodi. Nagu valeraha on pärisrahale sarnane. Aga just need asjad, mis näivad õiged, võivad olla eriti eksitavad. Vagadus, alandlikkus ja karmus, mida siin nimetatakse, on kõik ühel või teisel viisil olnud Jumala kogudusega seotud – need näevad õiged välja, aga – ei ole. Sellised poolõpetused, inimeste tehtud tarkused, võivad eksitada paljusid. Näiteid pole meie ajal vaja kaugelt otsida.
Igal ajal on oma eksitused, aga keerulistel aegadel on rahulikke ja tõelist Jumala tarkust inimeste tehtud õpetustest eristavaid juhte ja õpetajaid eriti vaja. Teoloogiline haridus õpetab tegema vahet, mis on inimeste arvamused ja õpetused ning mis on Jumala seadused. Ajastu ja kultuur mõjutavad mitte ainult meie elu reaalsust, vaid ka selle sees Jumala sõna tõlgendamist. Tõelist tarkust ei vaja muidugi mitte ainult õpetajad – see on meie kõigi jaoks.
Kuidas seda siis leida? Tõelise tarkuse tunneb ära selle järgi, kellele või millele oma lootus pannakse. Ainus tõeline tarkuse ja lootuse allikas on Kristuses, kes on Jumala ilmutatud saladus ja kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded (2:3). Esimeses peatükis Paulus lausa palvetab, et selle kirja lugejaid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises (s 9).
Kristuse olemust saame õppida Jumala sõnast, aga ka koguduse osaduses. Üksainus juur ei hoiaks ühtegi puud püsti! Seepärast vajame kogudust, koguduste liitu, kus peame õppima üksteist hästi kuulama! Kui keegi ütleb, et tal üksi on Jumalalt sõnum, mis läheb risti teiste vaimulike häältega, siis on ta kas suur prohvet või – rohkem tõenäoliselt – rumal eksitatu ja eksitaja. Kristus on Jumala saladus, keda me keegi lõpuni ei mõista ja ainult üheskoos paremini tajume.
Vahel ei piisa toimuva mõistmiseks ka usulise kogukonna ühisest tunnetusest. Keegi ei oska enam midagi öelda, sest ajad on nii kurjad. Meie Liidus on kogudusi, kus ühel jumalateenistusel kohtuvad valgevenelased, ukrainlased ja venelased. Olen kuulnud, et osa kogudusi enam ei jutlusta, vaid loevad lihtsalt Uut Testamenti ette ja palvetavad. Üksteise kõrval, samas pühakojas. Juudi rahvusest teoloog David Gushee ütleb, et ükski teoloogia, mis ei pea vastu koonduslaagris hukkunud – põletatud – laste kogemuse testile, ei aita meid edasi. Meil on täna ehk teised väljakutsed – elada globaalses maailmas kesk rahvuslikke pingeid – ja jääda Kristuse armastusse. Vastata küsimusele, kes on mu ligimene ja kuidas teda hästi armastada. Olgu meil jumalikku tunnetust teha vahet tõelisel ja võltsil tarkusel!
Aga Paulus ei piirdu ainult tõelise tarkuse äratundmisega Kristuses. Ta selgitab, et tõeline tarkus, mis peitub Kristuses, on täiuslik. Siinsamas Kolossa kirjas kirjutab ta: Sest Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel temas elada (1:19) ja lisab: Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult, ja teie olete saanud osa tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea (2:9–10). Nii ei õpi me ainult tundma täiuslikku tarkust Kristuses, vaid saame ise sellest täiusest osa.
Kui kuskil on täius, siis pole mõtet enam edasi otsida. Paremat kohta ei ole. Kristuse evangeeliumist suuremat tarkust ega paremat pühitsust ei ole olemas. Kui keegi midagi sellist õpetaks, oleks ta igal juhul valeõpetaja. Kl 2:11–23 salmid annavad meile aimu, mis võivad Kristusele kuuluva tähelepanu endale kiskuda ja valetarkuse poole viidata.
Mõnikord võivad inimesed teha oma seadusi söömise ja joomise kohta (2:16). Jeesuse enda sõnade järgi rikub meid seest väljapoole minev palju rohkem kui vastupidi. Kui sa sel paastuajal oled otsustanud loobuda kohvist, šokolaadist või lihast, teed kindlasti hästi, aga ära pane sellele oma lootust ega ära hinda teisi selle järgi – Kristus on kese, temas on kogu täius. Kui need sind talle lähemale aitavad, teed hästi. Aga eesmärk ja vahend ei tohi sassi minna.
Kristuse täiuseni ei vii ka kirikupühade ega hingamispäeva normid ega reeglid (2:16–17). On hea ja õige pidada hingamispäeva, hoida meeles kannatusaega ja tähistada ülestõusmispühi, aga needki on vaid teenäitajad Jeesuse suunas. Ja kui keegi vajab hingamispäeval su praktilist abi, siis tuleta meelde, mida Jeesus ise ette näitas.
Kristuse täiuslikku kogemist ei leidu automaatselt ka kristliku elu praktikates ega üleloomulikes kogemustes. Salm 18 räägib ohust, et inimene võib tahta saada tähelepanu endale erilise alandlikkuse (!), inglite teenimise kui ilmutuse kogemuse või erilistest nägemustest rääkimise kaudu. Jah, Jumal annab meile erilisi kogemusi, aga peame olema ettevaatlikud, et need ei teeks suureks meid, vaid Kristust. Selle järgi saame aru, mis on vale ja mis on õige.
Paulus hoiatab seesmise pühaduse ja jumalasuhte taandamise eest välistele käitumisnormidele, nagu Ära hakka kinni! Ära maitse! Ära puuduta! (2:21). Kristliku identiteedi keskmes pole keelud, vaid armastus. Ka see, mis on määratud kuluma kasutamise läbi ei peaks saama meile keeluks, kuigi mõistlik elu on alati abiks. Nii asjade kui virtuaalse maailma tarbimisel peame lihtsalt endalt küsima, kas see juhib meid Kristuse täiuse suunas ja aitab ligimest paremini armastada. Aga inimlikud keelud on inimeste tehtud tarkus. Kui linnarahvas teaks Keilas baptiste ainult selle järgi, et nad teatud asju ei tee, siis oleks see kehv identiteet.
Kui me kõnnime Jumala teedel, siis oleme keset paradoksi – me avastame jätkuvalt Jumala suurt saladust – Kristust, aga samal ajal saame osa tema täiusest. Oleme korraga teel ja kohal. 
Samas tuletab Paulus meelde, et sel teel tuleb pidevalt edasi minna: Kui te vaid jääte kindlaks ja rajatuks usule ega lase end kõrvale viia evangeeliumis olevast lootusest, mida te olete kuulnud ja mida on kuulutatud kogu loodule taeva all ja mille teenriks olen saanud mina, Paulus (1:23). Puude kasvuprotsess on pikk ja eeldab pidevat ligipääsu veele ja toitainetele. Mitte ainult istutamine või istutatud saamine, vaid ka juurdumine ja püsiv kasv on olulised. Paulus tuletab meelde, et olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt (Kl 3:10).
Käimine Kristuses ei tähenda midagi vähemat kui tervet elu. See ei tähenda midagi vähemat kui Jeesuse Kristuse tunnistamist oma elu keskmeks ja isandaks. Ning see ei tähenda kindlasti mitte ainult usku ja igatsust, vaid ka palveid ja praktikaid, igapäevast nähtavat elu. Lugege kasvõi Kolossa kirja kolmandat peatükki!
Igapäevane, püsiv, pühendunud ja sitke elu Kristuses on olulised ka seepärast, et õunapuud ei kanna vilja kohe. Nõukogude võimu aja juhtide rahulikkus ja tasakaal olid meie Liidus paljuski varem istutatud õunapuude vili. Joosep Tammo arutleb hiljuti antud intervjuus: see, et meie Liit jäi peale Nõukogude Liidu lagunemist kokku, võib samuti olla mõjutatud juhtide hariduse kaudu omandatud laiemast ja avaramast mõtteviisist, teadmisest, et Jumala rahvas ongi mitmekesine. Ja see pole mitte puudus, vaid rikkus.
Enamik inimesi ei mäleta midagi oma laulatuse jutlusest. Aga mina ühte asja mäletan. Kui meie perepastor Joosep Tammo meid Toivoga 31+ aastat tagasi laulatas, rääkis ta õunte all lookas olevast õunapuust, mille raskust on okstel raske kanda. Nüüdseks olen õppinud tundma seda vastutuse ja inimeste eest hoolekandmise koormat. Tean seda väsimust, aga tunnen veel rohkem rõõmu. Viljakandev puu olla on korraga raske ja ilus. Samamoodi on igapäevane elu Kristuses midagi, mis tähendab enda allutamist tema valitsusele ja inimeste teenimist, aga on samas täidetud Kristuse ligiolu ja rõõmuga.
Enne kui ma lõpetan, tahan küsida: kas Sina tunned seda Kristust, kelles on kõik täius ja kellega koos oleme kutsutud igal päeval käima? Teda, kes on kogu universumi ja kõikide aegade üle, kelles on kõik koos hoitud? Mida keerulisem on aeg, seda olulisem on seda teada ja meelde tuletada – Kristuses, Jumala Pojas, on kõik täius ja tarkus kokku võetud. Teist ei ole. Tema on meie elu ja igaviku tagatis. Tema on see, kes suri meie eksimuste eest ristil ja kes võitjana üles tõusis. Teda tundes võime meiegi tõeliselt elada, kuigi me läheme läbi kannatuste.
Aitäh, Keila kogudus, et olete hoidnud oma õunaaia pidevalt areneva ja kasvavana! Aitäh, et olete kuulutanud Kristuse head sõnumit siin linnas ja olnud valguseks! Täna, kui tuletame tänulikult meelde ka siit 1922. a alanud Baptisti Jutlustajate Seminari lugu, võime öelda, et Jumal on olnud hea. Juubelipäevil oleme adunud, kasutades Meego Remmeli sõnu, et „mitte kunagi pole meie kogudustes olnud nii palju haritud vaimulikke töötegijaid“. Seepärast tahame täna vastata Pauluse üleskutsele ja olla ülevoolavad tänus. Aitäh, et tohime seda tänu koos Jumalale väljendada!
Ja siis minna ja istutada veel üks õunapuu. Jumala abiga.
