7-8/2011 Teekäija intervjuu Argo Talleramaaga
Räägi natuke endast: kes sa oled ja millega tegeled?
Olen pärit Ida-Virumaalt. Siin olen sündinud ja kasvanud. Uuestisünni elasin läbi 1993. aastal. See oli üks kõige imelisemaid kogemusi minu elus. Käesoleval ajal teenin Kohtla-Järve koguduses diakonina ja täidan pastori kohuseid. 2010. aastal abiellusin Oksanaga ja tänavu 7. juulil sündis meie perre tütar. Sünni järgsetel esimestel päevadel oli lapse ellujäämine küsimärgi all. Kuid imede Jumal tervendas meie lapse. Väga paljud kristlased palvetasid selle lapse pärast. Armas väike Liilia-Angelika elab, hingab, tema ajud ja süda on korras. Kiitus Issandale! Oma igapäevast leiba teenin Viru Vanglas kriminaalhooldusametnik-sotsiaaltöötajana. Meeldib uurida Piiblit ja sealt ammutada hindamatuid aardeid, mis muudavad, suunavad ja kinnitavad mind igal päeval. Kuigi ma pole eriti suur muusik, laulan meeleldi. Mõni kõrv ei kannata minu viisipidamatust välja, aga Issandale on tähtsam, millise meelsusega me teda ülistame.
Kuidas sündis otsus tulla õppima seminari?
Südames oli kutsumus seminari õppima minna juba kuskil 18aastaselt. Aga siis polnud veel aeg küps ja mina ka polnud veel selleks valmis. Mulle soovitati ennem mingi muu eriala omandada ja alles siis seminari õppima tulla. Õppisin vahepeal sotsiaaltööd. Sel ajal tuli mulle lausa koju ametlik kutse tollase rektori Toivo Pilli poolt, tulla seminari õppima. See oli väga meeldiv üllatus, kaalusin küsimust väga tõsiselt Jumala ees. Tollel ajal vastasin siiski eitavalt, kuna mul oli üks kool veel pooleli. 2010. aasta sügisel helistas praegune rektor Margus Kask ja kutsus taas seminari. Jälle olin palves Jumala ees, arutasin seda küsimust ka abikaasaga ja tulin. Olen aru saanud, et Jumalal on mingi kutsumus minu jaoks. See, et ma õpin seminaris, on olnud selge Jumala juhtimine. Kui see poleks nii, siis arvan, et ma poleks praegu ka seminari tudeng.
On sul mingeid eelarvamusi Seminari osas?
Absoluutselt mitte mingisuguseid. Leian, et see on parim koht, kus vaimulikult areneda ja eluks kasulikke teadmiste pärleid koguda.
Milline oli sinu ettekujutus seminari tööst?
Ega polnudki suurt ettekujutust. Olen vaid kuulnud teistelt tudengitelt, kui soe ja ühtehoidev õhkkond on seminaris ja need, kes on juba sinna õppima läinud, pole seda kahetsenud. Õppejõud ja tudengid saavad omavahel hästi läbi ja kui on mingid probleemid, siis lahendatakse need ka ära nii, et sellest oleks kasu jumalariigile ja omavahelised suhted säiliksid headena.
Oled õppinud nüüdseks 9 kuud. Millised on sinu muljed?
Seltskond on muidugi väga eripalgeline. Õppima on tulnud väga erinevate elualade inimesed. Kuid hetkel õppivaid seminariste ühendab see, et kõik on kuskil jumalariigi viinamäel rakkes. Kõik seminaristid teenivad kuskil koguduses kaasa. See on tegelikult hea märk. Nii saame omandatud teadmisi kasutada koguduslikus töös. Lihtsalt õppimise pärast seminaris käia pole minu arust mõtet. Ühel hetkel tekib ikka ju see tunne, et mida ma nende teadmistega peale hakkan ja kus ma neid kasutan. Aga kui on olemas eesmärk, siis on ka õppimine palju tulemuslikum ja see valmistab üksnes rõõmus.
Kuidas kirjeldaksid Seminari õppejõude?
Innovaatilised, oma ala spetsialistid ja väga suurte kogemustega. Ei piirduta ainult teoreetiliste teadmiste õpetamisega, vaid üliõpilastele tehakse selgeks, kuidas on võimalik teadmisi ka oma igapäeva elus kasutada. Õpetamine on väga elulähedane ja avardab oluliselt silmaringi. Õppejõud on üliõpilasetele kui teekaaslased ja abimehed uute vaimulike sfääride avastamisel. Vähemalt minul ei teki seminaris sellist tunnet, et õppejõud on kui kõrgel asuvad kõiketeadjad, kellele tuleb alt üles vaadata. Ühesõnaga, need on parimad õppejõud, kellega olen seminaris kokku puutunud.
Kui vajalikeks pead neljapäevaõhtuseid mentorgruppe?
Väga vajalikeks. Seal saab rääkida asjadest, millest võib-olla teistele nii väga ei tahaks rääkida. Need kohtumised loovad sooja osaduse õppejõudude ja üliõpilaste vahel.
Mida muudaksid sina Seminaris, kui saaksid olla seminari rektor?
Enne tuleb rektoriks saada, et sellele küsimusele osata vastata. Minu meelest on antud hetkel kõik hästi. Kõrvalseisjale võib küll tunduda, et asjad pole nii, nagu tahaks. Olla seminari rektor on ikka suur vastutus ja mitte igaüks ei sobi selleks. Usun, et tänane rektor teeb seminari heaks palju. Kuid väga palju sõltub ressurssidest. Praeguste võimaluste juures toimib seminar minu arvates suurepäraselt. On klassiruumid, kus õppida; ühikas, kus ööbida; söökla, kus keha kinnitada; raamatukogu, kus saab head kirjandust laenutada; aula, kus suursündmusteks koguneda; tasemel õppejõud. Mina olen tänulik selle eest, mis on juba olemas!
Kellele julgeksid soovitada Seminari õppima tulla ja miks?
Kõigile, kes tunnevad oma südames kutsumust Jumala riigis töötada. Seminar annab palju laiema silmaringi ja avarama mõttetegevuse ümbritseva elu ja Piibli mõistmisel.
Mis on sinu elus see valdkond, milles kõige rohkem sooviksid areneda ja kasvada?
Nagu öeldakse, kuigi inimene õpib kogu elu, sureb ta ikka rumalana. Soovin areneda ja kasvada ikka Pühakirja tundmises ja oma palveelus. Seminaris õppides saab mulle üha selgemaks, kui piiratud teadmistega ma olen olnud. Pühakiri on kui sügav ookean, kust on võimalik alati midagi ammutada. Tundes Piiblit põhjalikumalt ja elades selle järgi saab olla kasuks ja õnnistuseks teistele inimestel ning heaks lõhnaks Kristusele.
Mulle soovitati ennem mingi muu eriala omandada ja alles siis seminari õppima tulla.
04_tallerma. Foto erakogu.
.
