04/2012
Väikese intervjuu andis Teekäijale Meelis Kibuspuu, kes on Eesti EKB Koguduste Liidu juhatuse liige, EEKBL Valduste OÜ juhataja ja Kolgata Baptistikoguduse diakon.
Sa oled Seminaris töötanud juba üle kümne aasta. Valduste OÜ toetab pidevalt nii rahaliselt kui mitmel muul moel Seminari toimimist. Aga sul on Seminariga ka oma lugu, milline?
See algas juba päris palju aastaid tagasi. 1995. aastal lõpetasin keskkooli ja tegin sisseastumiseksameid Tartu Ülikooli. Mu isa tundis toonast haldusprorektor Tõnu Vebelit, kelle kaudu sain eksamite ajal äsjavalminud seminarihoone ühikas elada. Terve öö õppisin, hommikul nägin päikesetõusu, linnud laulsid...
Oma õpingute ajal sain kasutada ka Seminari hüvesid. Kuna elasin ühetoalises ahiküttega korteris, siis käisin aeg-ajalt Seminaris sõprade juures, nt duširuumi kasutamas. See tegevus oli muidugi poolillegaalne, kuna Seminari ühiselamu kord oli kontrolli all ja ei lubatud vee asjatut raiskamist.
Aga konkreetselt sain Seminariga seotuks mõned kuud peale abiellumist 1998. aastal, kui rektor Toivo Pilli kutsus mind haldusprorektoriks. Seminar tekitas minus aukartust – väärikad õppejõud ja teatud „aura" Seminari ümber. Olin ju tollal 21-aastane, ülikoolgi veel lõpetamata. Praegu ei kujuta küll ette, kes sellise ettevalmistusega nii suurt kinnisvara võiks hallata. Minu esimene ülesanne oli käivitada gaasikatel. See tähendas muidugi suurt asjaajamist, katla käivitasid ikkagi teised mehed. Põhiliselt oli minu ülesandeks vastutada hoone haldusküsimuste eest. Esialgu oli üsna kindel mõte, et tulen tööle paariks-kolmeks aastaks, et siis karjääri edasi teha ja raha teenida. Nüüd olen Liidu ja Seminariga seotud juba neliteist aastat...
Kuidas sa hindad arenguid, mis on Seminaris nende aastatega toimunud? 
Tänaseks on toimunud suur paradigma nihe. Seminar tegeles n-ö teoloogiaga, õpetas seda pigem akadeemilise poole pealt. Seminar on rohkem kujunenud vaimulikuks kogukonnaks, kelle jaoks on väärtuseks vaimulik kogemus. Selles mõttes tunnen Seminaris elavat usku. Kui koguduse töötegijal pole südant oma vaimuliku töö ja koguduse jaoks, siis ei jõua vaimulikus töös kuhugi. Täna on ikkagi ka tööturul juba sellised lähenemised, et uusi töötajaid ei värvata mitte lähtuvalt kompetentsist, vaid vaadatakse eeskätt tema väärtushinnanguid, iseloomu, koostöövõimet. Inimene ise on väärtus ja see on oluline, milline on ta oma loomult. Kompetentsi saab alati lisada.
Millised on need väärtused, mida Seminaris peaks hoidma?
Sageli on nii, et koguduses me ootame, et kui meile tuleb haritud pastor, siis tulevad ka inimesed kogudusse. Tegelikult peame teadvustama ühiskonna vajadusi ja mulle tundub, et peame ümber mõtestama koguduse funktsiooni. Näiteks, praegu elab Ida-Virumaal üle 150000 inimese, seal on majanduskriisi tõttu palju töötust, vaesust ja viletsust. Kui palju me Liiduna tegutseme Narvas, Kohtla-Järvel või Jõhvis? Kuidas me reageerime ühiskonna valupunktidele? Võime ka küsida, kui palju veetis Jeesus aega templis? Kelle keskel ta oli? Jeesus oli tegelikult inimeste keskel, ta lammutas barjääre inimeste vahel, ta oli patuste sõber. Kindlasti on Seminaris jätkuvalt oluline ka nende väärtuste kandmine, mis seavad koguduse teenimistöö tulipunkti inimese koos tema kõigi vajadustega. Maailma tuleb näha läbi Kristuse prisma, ka halba ühiskonnas tuleb näha läbi selle prisma.
Kellele sa soovitad tulla Seminari õppima?
Seminar on hea igale inimesele. Siia ei peaks tulema mitte niivõrd need, kellel on vaid kutsumus, kuivõrd need, kes soovivad ennast pühendada Jumala riigi tööle. Need, kes on valmis osalema Jumala plaanis. Sellistel soovitan tulla Seminari õppima. Tudengid peavad kujunema koguduste töötegijateks. Aga sellised Jumalale pühendunud tudengid saavad tulla ainult kogudustest endist.
.
