07-08/2012
Tarmo Lige lühikokkuvõte oma 14. juunil 2012 Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris kaitstud diplomitööst.
„Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!" (2Ms 20:12)
Me elame rahutul ajal. Meie silme all muutub maailm millekski hoopis teistsuguseks, kus inimese ellujäämine seatakse suurema kahtluse alla kui iial varem. Võtmeküsimus selles on perekonna püsimine.
Soovisin selgusele jõuda, mida teemat käsitlevad piiblitekstid tähendavad ja kuidas neid kaasajal lahti mõtestada. Selleks uurisin mitmeid peremudeleid ja nende toimimist erinevatel ajastustel.
Uue Testamendi inimestena ei pea me elama ainult käskude kohaselt: „Te ei ole Seaduse, vaid armu all" (Rm 6:14). Jeesus aga ütles: "Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma." (Mt 5:17)
Vanemate austamine on suhtumise, hoiakute ja mõtteviisi küsimus. See ei väljendu ainult laste ilusates sõnades, vaid ka tegudes või tegematajätmistes. Viiendal käsul on kaks tõotust: pikk eluiga ja hea käekäik.
Algkeelse sõna austama, heebrea keeles kabed, tähendus on suhteliselt laia semantilise väljaga: kõrgelt hindama, ülistama, tänulikkust üles näitama. Tavapäraselt seostatakse lapse ja vanema suhteid mõistega kuuletuma. See paistab olevat aga sekundaarne. Primaarne on oma vanemate ning nende õiguste ja staatuse tõsiseltvõtmine. 3Ms 19:3 kasutab oma vanemate suhtes õige hoiaku kirjeldamiseks verbi, mille esmane tähendus on kartma, aga ka aukartust tundma ja mis paljudel juhtudel on reserveeritud inimese jumalasuhte tarbeks.
Au mõistest
Tuleb eristada „Jumala au" ja „inimeste au". Jumala au on tema kirkus (2Ms 24:16).
Inimene ei saa iseendale au anda, ta saab seda ainult vastu võtta (Hb 5:4,5). Austada isa ja ema tähendab üldisemas plaanis austada autoriteete. Autoriteet on mõju, mis inimesel on teiste üle.
Jeesuse tähendamissõna kahest pojast räägib isa soovist, et mõlemad läheksid viinamäele tööle (Mt 21:28-31). Esimene poeg hakkas isale vastu, öeldes „ei taha", kuid teine poeg nõustus, lisades suurt respekti ja austust näitava pöördumise: „isand!" Meile on olulisem, et töö saaks tehtud, kuid Palestiinas see, et isale ei hakataks vastu. Päevatöö oli väike asi, kuid öelda „ei" oma isale on patt. Siin ei ühildu tänane mõtteviis Uue Testamendi aja normidega, kus ühiskonnad olid orienteeritud aule. Vastus küsimusele: „Mis on tähtsam, kas tehtud töö või aupaklikkus isa suhtes?" on kõiki kontekste arvestades: „Mõlemad pojad häbistasid oma isa."
Austamine kui tegu
Austamine tähendab lugupidamist. Nii nagu vanemad armastavad lapsi tingimusteta, nii on lapsed kohustatud vanemaid tingimusteta austama. Vanast Testamendist leiame Joosepi oma isa ja Saalomoni oma ema kummardamas.
Vanemate austamine on ka kõigi vanemate inimeste austamine. Ühiskondades, kus normiks on tulemuslikkus ja edu, eelistatakse nooremaid. Nii on see ka Eestis. Vanades Euroopa ja Ida kultuurides austatakse vanemaid inimesi rohkem.
Sõnakuulelikkus kui austuse märk
Vana Testament on sõnakuulmatuse suhtes karm, nimetades seda kurjuseks, mis tuleb hävitada (5Ms 21:18-21).
Kaasajal oleme jõudnud kõikelubavuseni. Demokraatiat mõistetakse kui täielikku vabadust, kus autoriteetidele on võimalik vastu hakata, ka oma emale ja isale. Piibel, vastupidi, õpetab just alluma (Ef 6:1).
Vanemad ja perekond
Arvukas järglaskond tähendas Iisraelis õnne ja seda peeti Jumala kingituseks (5Ms 28:4), lastetust loeti aga karistuseks (1Ms 30:23).
Vanemaid ei saa valida, neid tuleb võtta sellistena, nagu nad on. Jumal hoolitseb inimese eest, niisamuti hoolitsevad vanemad ka laste eest. Jeesus kasutas isa võrdpilti, kui ta õpetas jüngritele Meie Isa palve.
Kõige rohkem on perekonnasuhetest Piiblis kirjutatud Õpetussõnades. Lastelt oodati, et nad austaksid oma vanemaid. Vanemad, kes armastavad oma lapsi, kutsuvad neid korrale. „Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega" (Õp 13:24). Vanemate, eriti isa, ülesanne on anda lastele edasi elutarkust (Õp 1:10).
Perekond Vanas Testamendis
Aabrahami-aegset perekonda nimetataks tänapäeval tõenäoliselt suurpereks või suguvõsaks. Sinna kuulusid vanemad, lapsed, muud sugulased ja teenijad. Perekonnas oli vanaisal ehk vanimal pereliikmel võim nii argielu kui usu küsimustes. Kui ta suri, läks võim sünniõiguse järgi vanimale pojale. Perekond teadis, et tuleb elada perekonnapea õpetuse järgi, mille Jumal oli talle andnud.
Vahel oli kombeks pidada rohkem kui üht naist. See oli näiliselt kasulik – rohkem naisi, rohkem lapsi, rohkem töökäsi –, kuid viis erinevate probleemideni. Siinkohal ei tohi unustada, et mees pidi suutma kogu pere ära majandada. Tolleaegses peres ei olnud nii nagu kaasaja turumajanduses, et majanduslanguse ajal saaks mõned vallandada.
Perekond Jeesuse ajastul
„Lapsevanema" mainimist me algkeelses Vanas Testamendis ei leia. Seal kasutatakse sõnu ab, zaken ja nasii, mis tähendavad isa, esiisa; vanemat; vürsti, juhti. Uues Testamendis on väljend „vanemad" juba olemas. Näiteks tõid vanemad Jeesuse pärast tema sündi templisse (Lk 2:27), võtsid ta kaheteistkümneaastaselt Jeruusalemma kaasa (Lk 2:41-43), kus vaatamata sealsele vahejuhtumile oli ta neile sõnakuulelik.
Jeesus on oma ema eest hoolitsemisel meile eeskujuks, ka ristil ei unustanud ta teda (Jh 19:26-27).
Jeesuse päevil olid traditsioonid ja perekondlikud suursündmused jätkuvalt tähtsad: sünd, abielu ja surm. Uue Testamendi ajal oli mehel üks naine. Äärmiselt ebatavaline oli mees, kes ei abiellunud. Heebrea keeles ei ole „poissmehe" jaoks isegi sõna.
Jeesus oli oma kaasaegsetele pinnuks silmis, kuna ta tegi vahet Jumala Seadusel ja inimeste pärimustel. Variserid aga tolereerisid vanemate austamise käsust möödahiilimist. Selle näiteks on niinimetatud „korban", heebreakeelne sõna, mis tähendab ohvriandi.
Jeesus arvustas varisere: „Teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: „Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban", see tähendab: templile pühendatud ohvriand, siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega." (Mk 7:11-13)
Värske näide kaasajast: Pojal oli auto, mida ta ei kasutanud ja võinuks anda selle oma vanematele, kes seda vajasid. Ta aga ütles, et on lubanud selle koguduse pastorile. Tegelikult ei andnud ta seda pastorile ka pärast vanemate surma.
Vanemad ja perekond kaasajal
Veel poole sajandi eest oli perekond stabiilne üksus, nüüd aga palju ähmasem struktuur, kus elukaaslased vahetuvad vastavalt meeleoludele, tunnistusi ja tseremooniaid on vähem ning vahel vajatakse isa tuvastamiseks DNA teste.
Keelde on tulnud uued sõnad: „kärg- ja kasupere". Selline pere koosneb nii bioloogilisest kui kasuvanemast, kasuõdedest ja -vendadest, mitmetest vanavanematest. Seal laps ei tea, keda kooli aktusele kutsuda või keda austada: kas oma bioloogilist isa, keda ta on näinud fotol, eelmist kasuisa või praegust, kellega ema koos elab?
Tugev perekond on tugeva ühiskonna alus. Tänavuse rahvaloenduse terminoloogias mõistet „perekond" ei esine. Seda asendab „leibkond". Perekonna järele riik enam huvi ei tunne. Ajakirjanik T. Jõgeda ironiseerib õigustatult: „Paari paneb kinnisvaramaakler, mitte kirikuõpetaja..." Põhiline, mis eristab leibkonda perekonnast, on vastutuskohustuse puudumine.
Kerkimas on ka asendusemade probleem. Katseklaasilaps küsib: „Kes on mu ema?" nii nagu kärgpere puhul: „Kes on mu isa?"
Siinkohal on kogudusele kui Jumala perekonnale suur väljakutse: kas oleme valmis ka selliseid inimesi vastu võtma? Jeesus kutsub kõiki inimesi oma perekonda (Mk 3:55).
Käsu rakendamine
Milano piiskop Ambrosius (4. saj) ütles: „Austa oma isa, et ta võiks sind õnnistada. Jumalakartlik ja vaga mees austagu oma isa tänulikkusest. Tänamatu tehku seda hirmu pärast. Isegi kui isa on vaene ja tal pole palju jätta oma poegadele, on tal siiski viimse õnnistuse pärand, millega ta võib anda õnnistuse rikkuse oma järeltulijatele."
Vanemate eest hoolitsemine nõuab ressursse: aega ja raha. Kaasaegsed heaoluühiskonnad on üles ehitanud sotsiaalhoolekandesüsteemi, mida Eesti pole seni suutnud.
Vanemate austamise käsk kehtib kuni nende surmani. Vanasti oli loomulik, et lapsed olid vanemate surivoodi juures, mis oli väärikas ja eriline. Tänapäeval elatakse üksteisest kaugel ja see on pigem haruldus.
Kui lapsevanemal ei ole lapse jaoks olnud aega ja ta on lootnud lasteaia, kooli ja huviringi peale, siis miks peaks ta vanaduses eeldama, et lapsel on tema jaoks aega? See on väärtuste kriis.
Kokkuvõte
Jätkusuutlik on vaid selline ühiskond, mis on rajatud vastastikusele austusele ja abistamisele. Perekondlik hoolitsus vanemate austamise käsu kontekstis on tulevikus tõenäoliselt ainuvõimalik.
Austamine ei tähenda alati kõigega nõustumist või kõikide soovide täitmist. Kristus õpetas, et me ei heidaks kõrvale inimest, vaid eitaks tema väärat teguviisi. Nii ka vägivaldsete vanemate või vääriti käitunud lapse puhul. Konfliktide korral püsib lootus, et täitub prohvet Malaki ennustus: „Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole." (Ml 3:24)
