Õigeusukirik Eestis palvetab jälle täiel jõul

2/2009 Sakarias Leppik, Hiiumaa preester

Eesti autonoomne ehk iseseisev õigeusukirik – Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on saanud tagasi oma loomuliku ning õigeusu õpetusele vastava ülesehituse ja see asjaolu annab palvetajatele jõu ja toe, et elada täisväärtuslikku õigeusulise kristlase elu.

Õigeusukirik pole "vene kirik"

Õigeusukirikut on Eestis tihti nimetatud „vene kirikuks" või „vene usuks". Haritud inimesed muidugi teavad, et see on üks levinumaid eelarvamusi. Tõsi, Eestis tegutseb küll ka Moskva patriarhaadi piiskopkond, kuhu kuuluvad valdavalt vene keelt kõnelevad inimesed, ent meie mõistame, et õigeusukirik ei tohi kunagi olla üles ehitatud rahvuslikest printsiipidest lähtudes. Seetõttu on EAÕK avatud kõikidele õigeusulistele kristlastele, olgu nad kreeklased, venelased, rumeenlased või ukrainlased ning ei kanna peale õigeusu õpetuse mingit rahvuslikkust rõhutavat märki.

EAÕK järjepidevust hoiti eksiilis

EAÕK on tegutsenud Eestis iseseisvana 1923. aastast alates, mil Oikumeeniline patriarh võttis siin maal palvetanud õigeusklikud oma vaimse juhatuse alla. Okupatsiooniaastatel muutis Moskva patriarhaat nõukogude võimude survel EAÕK tegevuse võimatuks ning see tingis meie iseseisvuse järjepidevuse hoidmise eksiilis. 1996. aastal taastati meie kiriku iseseisvus ja sellest alates on toimunud kiriku vaimulik ja füüsiline ärkamine ning ülesehitumine.

Esimene sinodaalne liturgia

Nagu hästi teame, võivad palvevastused võtta kaua aega. Seetõttu pidime teraselt jälgima Jumala tööd ning püsivalt palvetama, et kirik saaks taas täieliku korrastatusega oma liikmeid teenida. See päev oli tänavune 15. jaanuar, mil pidasime oma esimese sinodaalse liturgia, kus osalesid lisaks kiriku ülemkarjasele metropoliit Stefanusele ka vastselt pühitsetud Tartu ning Pärnu ja Saare piiskopid Eelija ning Aleksander. Sellel ajaloolisel sündmusel on suur mõju, kuna ta võimaldab teha ühiseid jõupingutusi kiriku liikmeskonna kasvatamiseks ning ennekõike ühe õigeuskliku kristlase väärika ning usutäiusliku elu ülesehitamiseks.

Piiskopid on preestritele ja diakonitele vaimulikuks isaks

Jumaliku ettehoolduse läbi ametisse seatud piiskopid on need, kes on kogudustele lähemal ning saavad ära kuulata ka koguduseliikme kõige pisema mure ning võtta vastu Kõigevägevama rõõmu Kristuses. Me kõik vajame vaimulikku juhatust ning õigeusukirikus otsib koguduse liige endale selleks tihti vaimuliku isa, kes tunneb teda läbi ja lõhki ning oskab alati õigel ajal nõu anda. Piiskopid on preestritele ja diakonitele vaimulikuks isaks ning nende kaudu saavad juhatusest kinnitust ja kindlust ka koguduste liikmed.

Eeskuju, mitte hierarhia

Piiskopid on eeskujuks ka palvetamises ning moraalses käitumises. Nende järgi seatakse kogudustes ka omi samme. Ning väga tähtis asi: piiskopid on julged võtma vastu otsuseid. Nad ei põikle ühiskonnale meeldimise pärast kuhugi nurga taha ega lükka oma vastutust kellegi teise turjale. Seetõttu me ei rõhuta õigeusukirikus seda, nagu oleks meil tegu jäiga hierarhiaga. Meie piiskoppide, preestrite ja diakonite vahel on isade ja poegade suhe, mida valitseb Püha Vaim, usaldus ja kannab meie vankumatu usk.

Tähtis on pärimus ja esivanemate elukogemus

Meie välised liturgilised sammud pärinevad suures osas kiriku tekkimise ajast. Oleme neid hardalt alal hoidnud ning selline meelsus jääb meile ka edaspidi. Õigeusulised kristlased peavad väga tähtsaks pärimust ja esivanemate edasiantud kogemusi. Elutarkusi annab edasi mitte ainult Pühakiri, vaid ka Jumala töö inimeste keskel (millest sai oma tarkused kuningas Saalomon) ja sellest tekkivad suhted.

Meie ambitsioon on vaimne, mitte arvuline kasv

EAÕK on oma liikmeskonnalt väike, aga kasvav. See väiksus annab meile väga armsa ning sooja peretunde. Meil ei ole ambitsioone kasvada suurimaks ja vägevaimaks Eesti riigis. Numbritega tegelegu need, kelle jaoks saab tähtsamaks ratsionaalselt arvutatav liikmeskonna suurus ja niinimetet maksumaksjate arv kui Vaimu väe edasiandmine inimestele. Me tahame rahulikult palvetada teadmisega, et meiega arvestatakse, käitutakse väärikalt ning ausalt ja kristlikult. Me ei loo kauneid fassaade, et etendada kristlikke näitemänge lootuses, et usuleiged inimesed meid sellevõrra tõsisemalt võtaksid. Meie, õigeusuliste, tegevus seisneb teenimises, austuses ning püsivas jumalanäolisuse otsimises.

 

.