Detsember 2019
„Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja“ (Gl 4:4).
Meie kõigi elus on sündmusi, mis on nii erakordsed, et jagavad elu justkui kaheks – eluks enne ja pärast teatud sündmust. Keegi sünnib või sureb, kolib teise riiki või astub abiellu, ja sellest ajast alates ei ole elu enam kunagi endine. Sama kehtib ka kogukondade, riikide ja isegi kogu maailma kohta. Ajaloos on ikka hetki, mis on oma erilisusega veelahkmeks, mille kaudu tuleb ülejäänule viidata kui millelegi, mis toimub enne või pärast.
Aegade suurimaks sündmuseks, milleta ei saa viidata peaaegu ühelegi teisele aset leidnud sündmusele, on Jeesuse sünd. Huvitaval kombel ei ole mitte ükski sõda, maadeavastus, leiutis ega saavutus maailma ajalugu kaheks jaganud. Selle lõikab kaheks hoopis ühe vastsündinud lapse esimene nutt sõnnikulõhnalises loomasõimes, kaugel maailma rikkusest ja vägevusest. Jumala enese sünd on hingeks, millel liigub maailma ajaloo uks.
Kui sageli me sellele mõtleme? Kindlasti jõulude ajal, kui jõulukaardil on idamaa targad ning Maarja ja Joosep iga laulu sees. Aga kui palju me oma elu argipäevadel tajume, et kõik, mis maailma ajaloo jaoks tähendust omab, on juhtunud ikka kas enne Kristuse sündimist või pärast seda? Kõik on sellega kuidagi seotud, mitte ükski inimajaloo verstapost ei saa hakkama ilma viiteta Jumala Poja sünnile.
Sama kehtib ka meie elu kohta. Iga tähtpäev, olgu selleks pulmapäev, lapse sünnipäev või mõni muu oluline sündmus, tuletab meile ikka meelde sedasama salmi: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja.“ Veelgi enam – isegi surm ega ükski hauakivi ei saa läbi, ilma et viitaks Kristuse sündimisele. Ja see saab tähendada vaid üht: kõigel meie elus on seos Jumalaga. Jeesuse sünni kaudu on Jumalast tõesti saanud Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega.
Kallid kaasmaalased, head pühadeaega 2019. Issanda aastal ja kõikumatut veendumust Jumala läheduses!
