09/2014 
Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata koguduse diakon
Mida vanemaks ma saan, seda enam hakkan hindama ja väärtustama kogudust. Koguduslikul elul on väga palju erinevaid tahke, millest üks on vaimulik õppimine. Minu jaoks on õppimise teema väga oluline. Mulle meeldib omandada uusi teadmisi ja oskusi, olen diplomeeritud pedagoog ja töötan õppejõu ning koolitajana. Seega on õppimine ja õpetamine minu olemise viis.
Kui lapsepõlv venib pikale, saab lapselikkusest lapsikus, tegelikult arengupeetus.
Koguduslikust õppimisest
Mõtlen kogudusliku õppimise all koguduse liikmete ja koguduse sõprade usulist arengut. Valdavalt toimub see koguduses, kuid meile on antud ka mitmeid teisi võimalusi. Siinkohal võiks nimetada näiteks täienduskoolitusi, Kõrgemat Usuteaduslikku Seminari ja selle Kutse Kooli. Samas pole ka väljaspool kogudust õpitu ennekõike mitte isiklik hüve, vaid leiab oma mõtte koguduslikus teenimises.
Koguduslikus õppimises on mul tekkinud rolliraskusi. Nimelt inimesed, kellelt ma seni olen õppinud ja keda julgen nimetada oma õpetajateks, hakkavad vanaks jääma või on juba siit ilmast lahkunud. Ehmatusega tõden, et paljusid õpetajatest sõpru ei ole enam mu kõrval. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas olen suutnud teatepulga üle võtta ja olla endast noorematele õpetajaks.
Asja teeb keeruliseks see, et olen alati suhtunud ettevaatlikkusega ninatarkadesse, kes tahavad õpetajad olla. On ise õpetaja rolli võtjaid, kes teevad seda selle pärast, et muidu neid keegi ei kuula ega tunnusta. Seega ma ei tahaks ise õpetajaks hakata, vaid pigem selleks saada. Minu jaoks on küsimus selles, et kui elusündmuste loomulik kulg esitab väljakutse, kas olen selleks valmis.
Olen uurinud Pühakirjast, et kuidas selle õpetajaks olemisega on. Selgub, et õpetamist puudutavad mõttekäigud on esitatud erinevates kontekstides ja rõhutavad erinevaid asju. Pedagoogikas on paljud õppimist puudutavad seisukohad ühe põlvkonna jooksul ümber hinnatud, juurde on tulnud mitmeid uusi teemasid. Üldistades olen enda jaoks sõnastanud kogudusliku õppimise põhimõtted.
Koguduslik õppimine on midagi sama loomulikku nagu laste kasvamine perekonnas. See, et inimeste usk muutub koguduses tugevamaks, ei ole metoodiline ega strateegiline projekt. See on asjade loomulik käik. Kui inimesed ei õpi koguduses, siis pole ka arengut ja kogudus jääb paratamatult kängu.
Teatud mõttes on koguduses iga liige õppija ja õpetaja. Meie vabakogudustes kehtib üldise preesterluse põhimõte. See tähendab, et koguduse iga liige saab seista enda ja ligimese kasuks Jumala ees. Minu arvates kehtib samamoodi üldise õpetamise printsiip, kus iga liige saab teistelt õppida ja teisi õpetada. Üldjuhul ei toimu see otseses õpisituatsioonis, vaid tegu on n-ö varjatud õppimisega.
Üheks kogudusliku õppimise võimaluseks on enda jaoks läbi mõelda, mida mina saan õppida mõnelt konkreetselt inimeselt või liikmete rühmalt meie koguduses. Olen vanematelt inimestelt õppinud, kuidas Jumalat usaldada ka siis, kui ühiskondlikud tingimused seda ei soosi. Mitmete noorte näitel õpin jätkuvalt, kuidas usuvõõrast katkisest perest tulnud inimene ehitab üles terve jumalasuhte.
Õppimisest Uues Testamendis
Üldise õpetamis- ja õppimissuhte kõrval räägitakse Uues Testamendis ka õpetajaametist. See tähendab mingit õpetamisega seotud positsiooni. Ennekõike on mõeldud pastorit, aga ka mistahes muud määratletud positsiooni õpetamisega tegelevale inimesele. See on koht, kuhu ise ei trügita, sest Kristuse kohta öeldakse, et „tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks" (Ef 4:11).
Selgub, et ameti saamiseks võib ka inimene ise initsiatiivi üles näidata. Õpetajaametiga käib kaasas vastutus. Jaakobus lausa hoiatab, et „ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus" (Jk 3:1). Miskipärast teiste andide ja ametitega sarnast hoiatust ei kaasne. 
Huvitav on see, et õpetajaks olemine kui ameti kaudu teostuv kutsumus on esitatud loeteludes koos teiste andide ja ametitega (1Kr 12:28). See tähendab, et kui kõik on õpetajad ja teised kogudusliku elu tegevused on katmata, siis on midagi viltu. See oleks sama ebaloomulik nagu keha, mille kõik jäsemed oleksid käed või kogu ihu oleks vaid silm.
Õpetamisvõime kujuneb teatud aja jooksul. Heebrea kirja autor heidab lugejatele ette, et „teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid" (Hb 5:12). Kui lapsepõlv venib pikale, saab lapselikkusest lapsikus, tegelikult arengupeetus. Seega on olemas mingi mõistlik aeg, mille jooksul peaksid algtõed selgeks saama.
Seepärast ei peaks koguduses õpetajarollidesse panema neid, kes ise veel lapsekingades. Puudutagu see kantslit või pühapäevakooli. Üks asi on oma usuelu kogemusest tunnistuse jagamine, teine asi on õpetamine. Igasugune pedagoogiline tegevus eeldab aine tundmist. Me saame õpetada seda, mis endal selge.
Selle viimase väite puhul olen ma hakanud viimasel ajal kahtlema, mööndusi tegema. Nimelt võib juhtuda, et meie sõnad on targemad kui me ise. Olen kuulnud inimestest, kes leidsid elava usu nende kuulutuse tulemusena, kelle oma elu ei vastanud kuulutuse sisule. Seega teeb imet viimsena ikkagi Jumal, tema püha sõna ja Vaim, mitte kuulutaja või õpetaja.
Koguduses on õppetunde kogu eluks
Mida siis koguduses õpitakse? Õpitakse Jumala teed tões, Jeesuse õpetatut, usus kinnitamist, head tegema, Jeesuse eeskuju, rahulolu... Tänapäeval häbenetakse Piibli keelt kartuses, et inimesed ei saa sellest aru. Samas oleks väga huvitav käia kursusel, kus õppida mõistma ja kogema neid sõnu, mida Piibel kasutab. Koguduslik õppimine on natukene ka keeltekool, kus me omandame uusi sõnu ja oskame neid mõtestatult lugeda ja kuulata.
Kaasaegses pedagoogikas räägitakse palju õpikeskkonnast. Selle all mõeldakse füüsilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid ja vaimseid tingimusi, milles õppimine toimub. Keskkonna ülesanne on toetada õppimist. Kogudus on ennekõike vaimulik organisatsioon. See tähendab, et vaimne kliima peaks olema terve, et inimeste usk tugevneks. Kui koguduses on kas sõna otseses või kaudses tähenduses külm või on inimestevahelised suhted pingelised või on segased vaimulikud tuuled, siis õppimine kängub.
Turumajanduse tingimustes kipub klient olema kuningas. Tuleb pakkuda seda kaupa, mida ostetakse. Paulus hoiatab, et „tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu" (2Tm 4:3). Väga kaasaegne mõtteviis, kas pole? Kuid koguduslik õpetamine peab olema alati tõe teenistuses, mitte täitma sotsiaalset tellimust.
Midagi on meile jäetud ka õpetaja eeskujust. Jeesus palus meeles pidada oma sõna, et „ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna" (Jh 15:20). Kaasajal võiks seda tõlgendada kui õppimise efektiivsust. Sajaprotsendilist tulemuslikkust ei saanud endale ka Õnnistegija lubada. Ikka oli neid, kes ei tahtnud või ei suutnud tema õpetusest aru saada.
Koguduslik õppimine on midagi sama loomulikku nagu laste kasvamine perekonnas.
Üha enam räägitakse usuliste organisatsioonide tähtsuse taandumisest ja religiooni individualiseerumisest. Nende arengute tõttu ilmselt kannatab ka usuline õppimine üldiselt. Individuaalõpe on võimalik tugevatele, kuid vähemalt Õhtumaa haridussüsteem tugineb grupis õppimisele. Koguduslik õppimine on alati olnud ühisõpe, milles kujunevad vaimulikud isiksused. Seega on kogudusliku õppe vorm kollektiivne, tulemus aga ka individuaalne.
Koguduslik õppimine on elukestev. Me ei saa kunagi valmis, alati on midagi õppida. Jumal ise teab, millal oleme nii palju õppinud, et õpetajaks saada. Ilmselt on õpetajaks saamine kujunemisaastate loomulik tulemus. Kui tarvis, küll Koolijuhataja ise volitab, läkitab, saadab õpilasi ja avab õppekavad.
