Odavad sõnad kallil ajal

12/2011 Tõnu Lehtsaar, Religiooni- ja suhtlemispsühholoog

19 pilt 008

Protestantlikus mõtteviisis on oluline pühitseda jõule ja suhtuda lugupidavalt Jumala sõnasse. See, kuidas me väärtustame pühakirja, on suuresti mõjustatud sõna positsioonist ühiskonnas üldse. Minu jaoks on probleemiks saanud sõnade odavnemine. Odav on see, millel pole ei väärtust ega tähendust. Odavat anda on kerge ja odava saamine ei tee õnnelikuks.

Esimest korda hakkasin selle üle juurdlema, kui paarkümmend aastat tagasi läksin enesetäiendusele Ameerikamaale. Inimesed olid lahked ja kõigil oli palju sõpru. Täna on ka Palgeraamatus inimestel palju sõpru. On need sõbrad, kes ei tea minust eriti midagi, kellega olen vaid põgusalt suhelnud, kellele ma ei saa südaöösel helistada, kellel ei lähe korda mu südamevalu, kes ei kuula mind, kes ei tule uksest sisse siis, kui kõik teised välja lähevad? Armastame Jumalat, jäätist ja isamaad. Tarkuseks nimetatakse iseenda arusaamu. Talent on see, kes elus läbi lööb.

Sõnade odavnemise taga on minu arvates 4 protsessi: müra, kogemuse mitmekesistumine, poliitkorrektsus ja tundetus.

.

Müra tähendab seda, et on palju üllaid sõnu, mis on minetanud oma tähenduse ja mõju. Üks võimalusi nendega tutvumiseks on raamatute pealkirjad. Kuidas saada õnnelikuks. Sinu edu saladus. Uutmoodi kristlane. Täiusliku elu saladus. Kui see asi nii lihtne oleks, siis peaks õnneks ja toimetulekuks piisama paari raamatu lugemisest.

Kogemuse mitmekesistumine tähendab seda, et kiiresti muutuvas ajas jäävad sõnad uuele kogemusele kitsaks. Vaja on kas venitada sõnade tähendus laiemaks või luua uued sõnad. Meie kultuuri jaoks olulised sõnad, nt perekond, demokraatia, identiteet on muutunud sisult vägagi segaseks.

Ideoloogilistel kaalutlustel võivad teatud sõnad osutuda keelatuteks. Näiteks pole Inglismaal enam sünnis öelda Christmas ‚jõulud', vaid tuleb öelda Holiday season ‚pühade aeg', sest jõulude sõna võib solvata teiseusulisi. Meie ÕS rõhutab, et neeger pole halvustav sõna. Poliitkorrektid on siin isemeelt.

Tundetus tähendab moodsa inimese võimetust kogeda sügavaid ja ehedaid tundeid. Kuidas rääkida tunnetest, kui neid ei kogeta? Kas tundmatut saab sõnadesse panna?

Sellel, et sõnu on palju, nende tähendus on laialivalguv, et me oleme tunnetega kimpus, on otsene mõju meie keelekasutusele ja inimsuhetele.

Tundetuse tõrjumiseks on vaja aina teravamaid sõnu. Üheks mooduseks on piire nihutavate detailsete kirjelduste kasutamine. Piiripealne tekitab tunde. Film Klass ja raamat Puhastus on mõjusad, sest nad panevad kaasa elama. Paraku harjume nii Klassi kui ka Puhastusega ja järgmine kord on kaasaelamiseks tarvis veel vängemat doosi. Vaadake laste multifilme ja te näete, et tundlikkuse alandamine ja tundetuse kultiveerimine algab varakult.

Kui sõnu on palju, siis kaob nende usaldusväärsus. Kui sõnad tähendavad eri inimeste jaoks väga erinevaid asju, on raske suhelda. Sõnade mitmetähenduslikkus muudab need manipuleeritavaks ja äraspidiseks. Näiteks võib rahva tahte vastast ideoloogiat nimetada demokraatlikuks. Sallivuse jutlustajad võivad olla äärmiselt sallimatud mittenõustujate suhtes. Armastust, mille üheks omaduseks on pühendumine, võib tõlgenduda kõigi ja kõigega nõustumiseks. Minuga mittenõustumine on käsitletav vihkamisena.

Tundub, et me pole minetanud oma igatsust ehtsa, eheda, sügava, puhta ja tõelise järele. Sellele viitavad näiteks väljendid tõeline armastus, sügavad tunded või parim sõber. See on nii nagu kassikulla ja päriskulla eristamine.

Mulle tundub, et odavate sõnade ajal (loe: heaoluühiskonnas) on meil üha raskem mõista ka Jumala sõna. Kord ei saanud inimesed aru Jeesuse sõnadest ja läksid ära tema juurest. Jeesus küsis oma lähimatelt järgijatelt, et kas teiegi tahate ära minna. Ja siis ütles Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha." (Jh 6:69)