03/2016 
Triin Rait, Agape Eesti misjonär
Küünlakuul kuulsin Washingtonis inimesi sageli kõnelemas hirmust: Kapitooliumi taga väikeses kirikus jumalateenistusel, Ameerika Ühendriikide 64. palvushommikusöögil riigipea kõnes ja teistelgi koosviibimistel.
Jagaksin mõtteid president Barack Obamalt. Ta tõi oma kõne aluseks Pühakirja: „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu” (2Tm 1:7). Ta kirjeldas tänast päeva: massiivsed arengud tehnoloogias, suured muutused majanduses, poliitikas, igapäevaseks saanud migratsioon, terrorism ja samas püüab üks tavaline Ameerika perekond neis muutlikes oludes toime tulla. Vahe soovide ja külluse vahel suureneb, see viib tasakaalutusse ja tekib hirm. Enam ei olda kindlad, kas jätkub areng või kasvab kaos. Obama kirjeldas hirmu, mis muudab meid. Keskendume iseendale, muutume kontrollivaks teiste ja teistsuguste üle, samuti lootusetuks, halvatuks, küüniliseks. Hirm juhatab meid egoistlike soovide juurde ja roostetab läbi sidemed kogukonnaga. Hirm on loomulik tunne, samas on see nakkav, levib kogukonnas, ühiskonnas, rahvaste seas. Ja kui me laseme tal end alla neelata, on tulemused palju hullemad kui ükski väline oht.
President jätkas: parim ravi hirmu vastu on usk Jeesusesse. Jumal annab väe, armastuse ja mõistlikkuse. Ta tõi isiklikke näiteid, alustades lastele mõtleva isa hirmudest. Oma ametis on tema ees raskeid valikuid: vastutus riigi majanduse eest, otsused saata sõdureid kriisi- ja sõjakolletesse. Ta tsiteeris Nelson Mandelat: „Olen õppinud, et vaprus pole hirmu puudumine, vaid võit selle üle ... vapper mees pole mitte see, kes hirmu ei tunne, vaid see, kes selle hirmu vallutab.” Obama ütles, et on tundnud hirmu nagu iga president, iga inimene. Kuid usklikuna ei pea ta surma ees hirmu tundma, sest Kristuses on pattudest puhastamine ja igavene elu. Kui Pühakiri ütleb, et pane peale Jumala sõjavarustus, et rasketel aegadel jääda püsima, siis kindlasti suudame hakkama saada ajutiste raskustega, võita kahtlused ja tegutseda.
On tähelepanuväärne, et üks riigipea tunnistab oma hirme ja julgustab oma riigi kodanikke neid usuga võitma.
Palvushommikusöögid algatas Norra immigrant Abraham Vereide Seattle'is 1935. See poliitikuid ja ärimehi ühismeelele kutsuv ettevõtmine on levinud rohkem kui 160 riiki ja ka Euroopa Parlamenti. Need hõlmavad peamiselt antud riigi juhtkonda, pakkudes võimalust ületada formaalseid barjääre, leida pinda vastastikuseks mõistmiseks ja inimlike kontaktide loomiseks Jeesuse Kristuse sõnumi, kristlike püsiväärtuste ja vastutuse alusel.
