Detsember 2021 
Hele-Maria Kangro, 3D kogudus
Lugesin lõppeval aastal üht raamatut, mis virgutas senisest innukamalt haigete eest palvetama. Raamatu pealkiri on „God in the ICU“ (Jumal intensiivravi osakonnas), autoriks Aafrika anestesioloog Dave Walker (1940), kes tänaseks on pensionär ja kirjanik.
Noore meedikuna sai Dave Kaplinnas teha koostööd kirurg Christiaan Barnardiga maailma esimestel südamesiirdamisoperatsioonidel. Samal ajal külastas isiklikus elus teda üks tragöödia teise järel. Kahe aasta jooksul kaotas ta kolm lähedast inimest. Juhtunu pani Dave’i uskuma, et Jumal ei hooli ega sekku, vaid pelgalt jälgib inimkonda distantsilt.
Sestsaadik hakkas Dave intensiivravi osakonnas oma patsientide eest ja nendega koos palvetama.
Dave’i maailmavaate pani proovile üks patsient. Pete oli abielumees ja kahe lapse isa. Pärast naisega tülitsemist istus Pete purjus peaga autorooli, sõitis vastu betoonkonstruktsiooni ja jõudis haiglasse eluohtlikus seisus. Selle õnnetuse oleks saanud ära hoida, mõtles anestesioloog Dave ja uskus, et kui mees veel elule ärkab, kasutab ta oma uut võimalust elada palju vastutustundlikumalt. Pool aastat pärast mehe koju lubamist kuulis Dave, et Pete hakkas veel rohkem jooma ja jättis oma pere maha. Dave oli šokeeritud ja põhimõttelise küsimuse ees: kas mu elu missioon ongi päästa pelgalt füüsilist tervist ja mitte mõjutada inimest tervikuna? See küsimus sai tõukeks otsida Jumalat, sest „ma mõistsin, et ilma temata, kes suudaks puudutada südameid ja muuta elusid seestpoolt väljapoole, oli kogu minu töö vaid pinnapealne ja ajutine“.
Kes otsib, see leiab. Nii leidis Dave Jumala, kes hoolib ja ootab palveid, et sekkuda imeliselt. Sestsaadik hakkas Dave oma patsientide eest ja nendega koos palvetama.
Üks patsientidest oli 3-aastane Tessa. Tüdruk mängis garaažis oma nukkudega teepidu. Tema 4-aastane vend soovis mängu realistlikumaks muuta ja valas osalistele garaažiriiulilt kättesaadud vedelikku. Tessa jõi pahaaimamatult putukamürki! Haiglasse jõudes oli seis raske. „Kuklas oli mõte, et peaksin temaga palvetama, aga surusin selle maha. Arstid ja õed sagisid ta ümber. Ja pealegi, kui lahkun praegu, jõuan kodus lõunat süüa enne oma järgmist operatsiooni,“ arutles Dave. Autosse istudes palvekoorem vaid kasvas, ent ta püüdis seda eirata. Jõudnud oma koduni, keeras Dave siiski auto ümber ja startis kohe tagasi haiglasse.
Tessa palatis olid ahastuses ema, tädi ja haiglaõde. „Vabandage,“ ütles Dave, „ma olen pühendunud kristlane ja ma tahaksin palvetada Tessa eest, et Jumal ta tervendaks.“ Seepeale puhkes lapse ema hüsteeriliselt nutma, tädi püüdis teda omakorda lohutada. Lärmakas palatis oli Dave’il raske palvele keskenduda. „Kõik, mis suutsin, oli panna oma käed Tessa peale ja kogeleda mõned segased sõnad selle kaose keskel: „Armas Jumal, ma palun.. ee... ma palun... Ma tean, et sa armastad lapsi. Palun… tervenda Tessa, Jeesuse nimel.““
Palve järel pidi Dave lahkuma teisele operatsioonile. Sealt väljudes ootasid teda kaks medõde. „„Tule ja vaata!“ ütlesid nad üles-alla hüpates ja kiirustasid mind takka. Palatisse sisenedes nägin Tessat oma ema süles, täiesti ärkvel, ja pudelist piima joomas. Kümme minutit pärast mu palvet oli Tessa silmad avanud, istukile tõusnud ja teatanud, et tal on janu. [...] Ta oli täielikult tervenenud silmapilkselt.“ Tüdruku tädi tuli usule. Kolm aastat hiljem kohtas Dave teda kirikus. Tädi sõnul taastus Tessa tervis ja areng täielikult.
Raamatus on kümmekonna patsiendi lood. „Ühisosa on see, et iga patsient koges elavat Jumalat. Mõnda pani see mõtlema, teistele andis jõudu, kolmandad said füüsiliselt terveks ja teistele oli see tervitus taevakoju. Kõik see on tunnistus Jumalast, kes ei ole kaugel, vaid hoolib ja vastab oma rahva palvetele.“ Dave’i sõnul on meedik seejuures just nagu ilmaennustaja – vaatab märke ja teatab, mis saab, kuid ei saa kontrollida lõpptulemust. Muutuvad tegurid, nagu ravi valik, haiguse ulatuslikkus, patsiendi vastupidavus, masinate töövõime, kõrvalmõjud, „rõhutavad, et me oleme pidevalt sõltuvad hoolivast ja kõikvõimsast Jumalast, kes ootab võimalust vastata meie palvetele“. Oleme siis meiegi innukad paluma oma lähedaste ja võõraste eest, kelle elusid suudab päästa vaid Jumal!
