02/2016 
Harli Jürgenson, Tartu Salemi baptistikogudus
Minu abikaasa osales aastal 2013 Valkla mererannal varahommikusel ristimisteenistusel ja sai sellest kustumatu elamuse. Kuna Piret tegeleb maalimisega, valmis tal sellest sündmusest kõnekas taies. Pildil ristib Valkla baptistikoguduse pastor Aldo Randmaa oma ema, kes kaalus oma otsust kaua, aga kelle tunnistus ja lahtisidumine maailmast olid seda sügavamad.
Alati, kui mu pilk meie elutoa seinal sellel pildil peatub, meenutan nii enda kui paljude kaasvendade-õdede elu pühalikku suurtundi.
Vabakoguduslik ristimine on küllaltki omanäoline. Tegemist on oma usu teadliku tunnistamisega, isikliku valikuga – järgida Kristust, saada tema koguduse liikmeks. Ühele inimesele saabub see selgus kiiresti, teisel küpseb kuid või aastaidki. Ristimine ei ole ju ainult väline, avalik toiming. See valik puudutab inimest esmalt sügavamas sisemuses. See on meeleparanduse teekond, kus tunnistatakse oma senise elu pankrotti ja hüütakse appi Päästjat Jeesust. Ristimises palutakse Issandalt puhast südametunnistust ja väljendatakse oma tahet olla ustav Uue Testamendi õpetusele ning elada ka surmani Pühakirja õpetuse ja Püha Vaimu juhtimise järgi.
Ristimise juures on ikka lauldud: „Oh püha usk, me tahame truuks sulle jääda surmani!” Olen koguduses märganud inimesi, kes on tulnud väga tugeva sisemise liigutusega ja tahtnud saada ristitud. Nad tunnistavad, et on oma asjad kaasinimeste ja Jumalaga korraldanud ning võivad nüüd rahus nii elada kui ka surra. Mõne inimese puhul polegi ristimise ja igavikku mineku vahel olnud kuigi palju aega. Teiste elust kujuneb pikk teenimisteekond ja aastatepikkune usuproov.
Teine kõnekas maal meie kodus on Pärnumaalt Tahku külast Kembi talu õuelt. Selle maja taga rannas toimus Eesti üks esimesi vabakoguduslikke ristimisi. Elava usu jutlustajad saabusid siia nii Pärnust kui ka Hiiumaalt. Kaugelt tuldi siia küll kalastama, aga võeti aega ka Jumala sõna kuulutamiseks. Usk jõudis mitmesse tallu. Ühest sellisest ärganud perest võttis mu vanaisa endale naise. 
Pärast vanaisa, kes oli õigeusu kiriku väga ustav liige, lahkumist Rootsi aastal 1944 tuli baptistikoguduse joon rohkem esile. Ühest pojast sai meie liidu koguduse pastor, minu isa Jüri Jürgenson. Seesama usk elab tänaseni ka minu tädis, Pärnu Saalemi koguduse liikmes Linda Pajusalus. Ja teise tädi kaudu on elav usk ulatunud ka naaberkonfessioonidesse. Olgugi, et esimesest kuulutusest siin rannal on möödunud ligi 130 aastat, on selle viljad ikkagi elavad. Külvatud Jumala sõna ei tule tühjalt tagasi.
2015. aasta suvel tegi Piret tädi Lindast seal taluõuel foto ja maalis kõneka hetke lõuendile. Meile mõlemale kõneleb see pilt pika elutee koos Jeesusega läbi käinud inimesest, kellest kiirgab rahu, usku, lootust ja armastust. Vanamemmes kehastub see, mille kohta apostel Paulus on öelnud, et meie „elu on koos Kristusega Jumalas” (Kl 3:3).
