Detsember 2019 
Paljudes kirikutes ja palvelates särava advendipärja võttis 1839. aastal kasutusele evangeelse diakoonia rajaja, Hamburgi teoloog Johann Hinrich Wichern. Tema mõte oli muuta jõulude ootuse aeg kaunimaks. Nii kinnitas ta vanale vankrirattale kakskümmend väikest punast küünalt ja neli suurt valget küünalt. Viimaseid süüdati järjest, vastavalt advendiaja pühapäevade arvule. Ideel oli hiigeledu. 1925. aastal säras selline advendipärg juba ka Kölni katedraalis.
Tänaseks on nelja küünla kasutamine endastmõistetav tava. Neil küünaldel olid algselt ka oma nimed: Jesaja, Johannese, Joosepi ja Maarja küünal.
Valguse järjepidev kasv sümboliseerib ootajaile Jeesuse kui Messia sündi. Tema on „maailma valgus“ (Jh 8:12). Tema valgus on tulnud, et „särada meie südametes“ (2Kr 4:6).
Advendipärja ring on sümbol ülirohkest elust, mille Kristus kingib usklikele. Seal, kus küünlad on paigutatud puu juurele, vihjab see prohvet Jesaja poolt kirjeldatud lootuste puule. „Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja“ (Js 11:1). (JT).
