Detsember 2020 
Hanuka on üks rõõmsamaid pühasid juudi kalendris, kuid sellele ei pannud alust mitte Toora, vaid üks sündmus juutide ajaloos. 2. sajandil eKr oli hellenismi õitseaeg. Tasapisi hakkasid juudid seda kultuuri omaks võtma, kuid oma usust Ainujumalasse nad ei loobunud. Siis tuli Palestiina-Süürias võimule kuningas Antiochos IV, kes otsustas juutluse hävitada. Kõikjale seati üles ebajumalakujud ja sunniti rahvast neid kummardama. Keelati Pühakirja lugemine, hingamispäeva ja pühade pidamine, samuti ümberlõikamine. Jeruusalemma templisse pandi sea kuju.
Ühes Modeini mägikülas elas preester nimega Matitjahu, kes keeldus nendele korraldustele allumast ja kummardas üksnes Iisraeli Jumalat. Koos oma suguvõsaga korraldas ta ülestõusu võõra kultuuri ja seleukiidide vastu. Võitlus oli äärmiselt ebavõrdne ja kestis 24 aastat, kuid juudi väesalk kasvas pidevalt. Otsustav lahing toimus Beth-Horoni asula lähedal. Juudid võitsid ja tee Jeruusalemma oli vaba. Nad asusid koheselt templit kõikidest ebajumalakujudest puhastama. See seati nii korda, et oleks võimalik jumalateenistusi pidada. Tempel tuli aga uuesti pühitseda. Kuid lampide tarvis leiti ainult üks kannuke pühitsetud õliga, millest jätkunuks vaid üheks päevaks. Õli pühitsemine oleks kestnud kaheksa päeva, kuid nad ei saanud enam oodata, sest rahvas oli kogunenud templi õue. Süüdati vähene õli ja sündis ime – see põles täpselt kaheksa päeva ehk uue õli valmimiseni.
Hanukal ehk templipühitsemise pühal ei meenutata juutide sõjalist edu, kuna juudi usk ei luba pühitseda lahingu võitu, kus langes inimesi. Hanukal meenutatakse õli-imet. Selle mälestuseks süüdatakse igal aastal 9-haruline küünlajalg – menorah (iga päev lisatakse üks küünal, üheksas küünal põleb pidevalt, sest sellega läidetakse ülejäänud).
Hanuka võtmesõnadeks on truudus, vabadus ja julgus jääda oma Jumalale ning usule kindlaks ka rõhumise all. „See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand“ (Sk 4:6). Hanukat peetakse enamasti ajal, kui enamus maailma tähistab jõule. TK
